Eesti lamba- ja kitsekasvatajad said Iirimaalt uut inspiratsiooni

Maaliline Glendaloughi org

7. oktoobri varahommikul kogunes Tallinna Lennart Meri lennujaamas 34 lamba- ja kitsehuvilist ja Perereiside giid-reisijuht Ivi, et minna uurima, kuidas elavad saatusekaaslased Iirimaal.

Kuigi Dublinis oli õlu maitsev ja pubikultuur oma moosekantidega nii vahva, et lahkumine ei tundunud kuigi ahvatlev, tuli pärast väikest puhkust siiski istuda bussi, et alustada ringreisi, mis viis meid pea igale poole, mis jäi Dublinist lõuna ja läänepoole.

5 päeva jooksul jõudsime külastada 4 lambafarmi, Teagasci katsefarmi ja ka suurimat kitsepiimast tehtud kõvajuustu tootjat Iirimaal ning lisaks tutvuda ka Iirimaa ilusate villatoodetega.

Konsulent hindamas Seamus Haydeni farmi põllul kasvavat raiheina

Väga armas oli, et igas farmis ootas meid lisaks farmerile ka farmi konsulent, kellelt saime kohe nii kaitsvad kilesussid kui ka farmi andmeid ja tulemusi kokku võtva voldiku. See muutis jutu jälgimise oluliselt lihtsamaks.

Kui tõlk oli iiri aktsendiga aklimatiseerunud, selgus, et iiri lambad jagunevad kaheks. Vähenõudlikud mägilambad, keda kasvatatakse kõrgematel keerulistel aladel, kus maaharimisega tegeleda ei ole võimalik. Ja need, keda kasvatatakse madalamal, nii öelda tasandike piirkonnas, kes on puhtalt liha tootmiseks mõeldud loomad.

Intensiivsel pidamisel lambakasvatus toimub enamasti paralleelselt veisepidamisega. On see siis lihaveis, nuumloom või piimalehmade noorkari, keda farmer karjatab, toimub see kõik selleks, et rohumaadest karjatamise teel minimaalsete sisenditega maksimaalne väljund saada. Põhiliselt jäigi kõrvu nende süsteemsus oma farmides. Loomulikult sattusime me ka keskmisest eeskujulikematesse farmidesse, kuid muljetavaldav oli iirlaste põhjalikkus sellegipoolest.

Farmer Tomas O’Leary lambad Iirimaa kõrgeima mäe Carrantouhilli taustal

Põhiline karjamaarohi oli mitmeaastane raihein, mõnes farmis sattus sinna sekka ka ristikut. Loomulikult tähendas see ka kõva väetamist. Ilma keskkonnaplaanita on lubatud Iirimaal kasutada kuni 170 kg N/ha, ja see on ka kogus, mida paljud farmerid kasutavad. Kui on tehtud sobiv keskkonnaplaan, võib kasutada ka kuni 250 kg N/ha.

Enamasti kasutatakse portsjonkarjatamist, kus loomad on 3-4 päeva ühes koplis ja siis liigutatakse nad edasi. Farmer käib ja hindab, kas silmaga või vastava riistapuuga, kuivaine kilosid hektari kohta koplis ja sealt saadavaid megadžaule ja vastavalt sellele otsustab, mitu päeva loomi on võimalik seal karjatada – see tuleb loomulikult siduda loomade arvuga hektari kohta. Loomi karjatatakse märtsist detsembri alguseni.

Sarnaselt paljudele teistele Iirimaa karjadele on ka selle farmi lambad suure osa aastast karjamaal, ainult poegimise ajaks kasutatakse varjualuseid

Poegimine üritatakse sättida nii, et tall oleks võimalik 1-2 päeva pärast poegimist koos utega karjamaale saata. Kolmikutest võetakse enamasti kolmas tall ära ja kasvatakse üles kunstpiima ja jõusööda peal. Jõusööt on menüüs pea kõigil Iirimaa lammastel. Lihaks lähevad talled ca 42-46 kg eluskaalu juures, see on keskmiselt 5-kuusena. Arvuliselt on lambaid Iirimaal kuskil 4,3 miljonit, kellest 2,5 miljonit on tallesid tootvad uted.

Ca 70% toodetud talledest lähevad ekspordiks, Iirimaa on maailmas lamba- ja lambalihaekspordilt 4. positsioonil. Samas ei ole väga suurt hinnavahet meil kokkuostuks või kohapeal tarbitava liha keskmises kilohinnas. Kokkuostus ekspordiks on see tavaliselt 2,6€/ eluskaalu kg kandis. Kohapeal tarbides saab farmer tavaliselt 4,7€/eluskaalu kg.

Iiri farmeri tõujäärad paarituseelsel nuumal

Kohtusime ka farmeriga, kes üritab teha koos 17 teise farmiga otse tootjalt tarbijale turustamist ja tõdesime, et ka nende kitsaskohad on sealsamas, kus meil. Tapmine on kallis (tapmine koos lõikuse ja pakendamisega on 25€/loom), restoranid töötavad ikkagi kasumlikkuse põhimõttel ja otsivad odavaimat, mitte lähimat kohaliku farmeri tegevust toetavat liha. Samuti ei ole tule väiketootmisele kasuks, et suurtes tapamajades, kes loomi kokku ostavad, tuleb looma tapmiseks ja pakendamiseks kulutusi vaid ca 1,5€/looma eest. Väga raske on väiketapamajal sellise hinnaga konkureerida. Lisaks peab keegi tegelema turundamisega, igapäevase kliendisuhtluse, etikettide loomise jms.

Üldiselt küll tundusid farmerid oma eluga rahul olevat, loomad olid ju ilusad. Põhiliselt suffolki, tekseli ja belclare’i lambad. See viimane on Iiri oma tõug, küll on ta aretatud aga alles 1970ndatel. Tegemist on galway lamba ja soome lamba ristandiga, keda edasi ristati lleyniga ja seejärel tekseliga. 1985. a löödi tõug lukku ja nüüd on see üks levinuimaid emalamba tõuge Iirimaal, keda ristatakse kas suffolki või tekseli lambaga, kelle talled müüakse lihaks.

Teagasci katsejaama töötajad andmas ülevaadet käimasolevatest projektidest

Kuna tundus, et farmerite teadmised oma farmi loomade, rohumaade ja juurdekasvude osas olid väga põhjalikud, siis muidugi tahtsime teada, kust kogu selline info pärineb. Selleks suunati meid Teagasci katsefarmi Athenrys. Teagasci katsefarm oli koht, millega tuleks kindlasti kontakti hoida. Seal on kokku 3-4 erineva temaatikaga lambafarmi. Ühes uuritakse geneetikat. Teises rohumaade kasutamist. Lisaks uuritakse seal ka lammaste söötmist, karjatervist ning loomade heaolu. Ajanappuse tõttu tegime meie oma visiidi demonstratsioonfarmi, kus meile räägiti uusimatest käsilolevatest uuringutest. Näiteks kui palju muudab koobalti, mis on Iirimaal põhiline defitsiidis olev mineraalaine, manustamine uttede ja tallede tootlikkust. Samas uuriti ka kuidas vähendada rohumaadel kasutatava väetise hulka. Hetkel olid neil katsed pooleli rohumaaga, kus raiheinale lisaks külvati ka valget ristikut. Selgelt tuli välja seos, et puhas raihein tahab oluliselt rohkem lämmastikuga väetamist, kui raiheina põld, kuhu on ka valget risitkut lisatud. Mis vahekorras neid aga külvama peaks ja mis oleks sealjuures optimaalne väetisekogus, on veel uurimisel.

Killeeni kitsefarmi kitselaut

Kirsiks tordil sai viimasel päeval külastatud Killeeni kitsefarm, kus oli 200 toggenburgi ja saane tõu ristandina sündinud lüpsikitse, kes tootsid 800-1000l piima looma kohta aastas. Väljas nad küll ei käi, kuid elamine oli neil suur, avar, puhas ja ninaesine loomulikult värskelt põllult niidetud raiheina-ristiku segu. Lisaks saavad nad 2 korda päevas jõusööta, mida oli kokku ligi 1,2 kg. Sealsamas oli ka juustukoda, kust pärast kiiret ekskursiooni ka maitsvat kõvajuustu maitsta ja osta sai. Põhiliselt oli tegemist gouda-laadse juustuga, kuid lehmapiimast tehti ka emmentali. Kes ostis viilaka, kes terve kera (4,7 kg). Tühjade kätega ei lahkunud keegi.

Killeeni kitsefarmi maitsvad juustud

Loomulikult ei näinud me ainult loomi. Läbi sai sõidetud Ring of Kerry oma imeliste vaadetega. Päev oli kaunis tuuline, nii et tormlev meri jättis meile endast eriti sügava mulje. Eks sealt see veidi metsikuvõitu iiri veri ehk ka tuleb. Saime jalutada Glendaloughi järvede vahel, võtta Guinnessi või Murphy’se õlut Adere’i (2016. a kõige kaunim linnake) pubis, jälgida türkiissinist vett Moheri kaljudel ning osaleda keskaegsel teemaõhtul Bunratty lossis. Ja peab tunnistama, et kultuurist täiel määral osa saada, said soovijad (kes üldjuhul ühe laua taha ära ei mahtunud) ka igal õhtul mõnes kohalikus pubis istuda. Kes tegeles õllede, kes viskide degusteerimisega.

Reis kulges juba korralduse faasis äärmiselt rahulikult ning õnneks jätkus nii ka lõpuni. Päevad olid imeliselt soojad ja päikselised. Jah, veidi saime ka iiri tuult ja vihma, kuid täpselt piisava värskendava doosi jagu, et oleks ikka meeles, et me Iirimaal oleme. Aga eks sellega on ikka nii, et süües tõuseb isu ja nii mõnelegi reisilisele ei jää see kindlasti viimaseks korraks oma jalga haldjatemaa pinnale tõsta.

Eestimaa lamba- ja kitsekasvatajad Killeeni kitsefarmi külastamas

Katrin Tähepõld
ELKL aretustöö koordinaator, Iirimaa õppereisi farmiprogrammi koostaja ja tõlk

Fotod: Katrin Tambet