Muljeid õppereisist Hollandisse

Tänu MAK 2014-2020 meetme „Teadmussiirde pikaajaline programm loomakasvatuse tegevusvaldkonnas II“ toetusele asusid 23. septembri varahommikul Tartust teele 18 lambainimest, et saada teada rohkem põllumajanduse kohta Hollandis. Kui algul pidi reis järgima Eestist kokkuostjate poolt teele pandud tallede teekonda, siis lõpuks kujunes see ikkagi palju mitmekesisemaks ja laiahaardelisemaks käiguks.

Kuna aga üks reisi eesmärk oli, et me kõik oskaks edasises elus natuke paremini ette kujutada, milline on see tee, mida talled ja neid vedavad pikamaa-autojuhid läbivad, siis otsustasime reisi ette võtta bussiga. Ennekuulmatu! Ka piiritöötajate jaoks, sest etteruttavalt võib öelda, et kus meie kinnipidamiseks ja kontrollimiseks võimalust oli, seal seda ka kasutati. Kuna tänapäeval enam eriti selliseid pikki bussireise ei kohta, siis jäime kontrollametitele oma numbrimärgiga kergemini silma. Aga hea on teada, et ikkagi mingisugune kontroll ka Euroopa siseselt veel toimib.

Kuna sõit võttis kaks päeva ja läbisime igasugu põnevaid kohti, siis otsustasime väisata ka leedukaid, et nende lambakasvatusega tutvuda. Käisime külas Kristina Milisiunienel, kes on Läti-Leedu piiril tegutsev lambakasvataja ja on leidnud põneva väljundi turismimaailmas. Kristinal on ligi 1000 lammast (5 erinevat tõugu). Lisaks on tal ka 5 jurtat, kus läbi viia koolitusi, käsitöötubasid, käia saunas jne. Kuulsime Leedu toetustesüsteemist, liha hindadest, liha turustamisest ja muudest muredest. Kristina hakkas turismiga tegelema, et seeläbi propageerida lambaliha ja -tooteid. Nüüd õnnestub tal suurem osa oma lambaid otse klientidele turustada. Kui kellelgi on kunagi soov imetoredale pererahvale külla minna, siis Liidul on kontaktid olemas! Kristina ootab meid kõiki hea meelega.

Kuna paar päeva enne ärasõitu selgus, et Poolas külastamist ootav vahepeatuskeskus meid siiski vastu võtta ei saa (sinna tulid nendel päevadel suured veisekoormad ja keskuse loomaarst ei soovinud turiste platsile), siis organiseerisin meile Hannoveri lähistele ummiku. Enamikule reisilistest oli see esimene kord 3-4 tundi lihtsalt kiirteel seista. Seda õnne jagus meil ka kogu ülejäänud reisil. Kui kuhugi sõitmas olime, siis oli kindel, et teel mõni õnnetus, ootamatu teetöö vms parasjagu enne meie saabumist juhtub. Seisakud andsid aega üksteisega tutvuda, ümbritsevaid vaateid nautida ja elu üle filosofeerida.

Esimene külastus Hollandis oli väike Leclerq- nimeline tapamaja. Hollandi mõistes väike, meie jaoks on aga tapamaja, mis tapab aeglasel päeval 500 lammast (kiirel 800-900) ikkagi üsna suur. Külastus oli tore ja aus. Kõigest, välja arvatud lammaste tapmisest, võis pilti teha ja meid viidi läbi kõikide tööruumide.

Alustasime puhta poole pealt. Esmalt näidati ette lihakehad. Selgitati ja toodi näiteid, mida lihakehalt oodatakse. Meile ilmselt oluline teadmine on, et Eestist tulevad utt-talled võiksid olla parema konditsiooniga, jäärtalled on ilusad. Üldiselt aga on ilusa utt- ja jäärtalle vahel lihakeha põhjal võimatu vahet teha. Lisaks paluti jälgida, et tapale ei saadetakse loomi, kellel on probleeme olnud parasiitidega, seda on lihakeha kvaliteedist selgelt näha. Kui heas tervislikus seisundis loomad jahtusid ilusti, siis parasiidiprobleemidega või üldse mingisuguse terviseprobleemiga loomade lihakehad olid selgelt kehvemini jahtunud, olid pealt veidralt limased ja enamasti on nad ka kõhnunud. Ideaalne lihakeha on 18-22 kg, see tähendab eluskaalu 40-45kg. Eelistatakse tekselit või tekseli ristandeid, kuid kui talled on ilusti nuumatud enne tapale tulekut, siis on tapamaja omanik rahul ka nendega. Jutust jäi mulje, et kasulik oleks lasta loomadel vabalt kasvade kuni nad on ca 30-35 kg ja siis alustada nuumamisega, kuniks nad on saavutanud eluskaalu 40-45 kg ja seejärel nad tapale saata. Sellisel juhul on lihakeha just parasjagu rasvane. Kui alustada nuumaga varem, siis võib juhtuda, et loom rasvub ja tema liha ei ole kuigi maitsev. Kui üldse mitte nuumata, siis võib juhtuda, et lihakehal on vähe rasva ja see muudab liha kuivaks. Hindade kohta küsides öeldi, et väljamüügi hind 2019. aasta septembri viimasel nädalal oli 4,0-6,5€/kg. Kohalik turg saab odavama liha, Belgiasse lähevad kallimad ja kvaliteetsemad rümbad, kuna seal on turgu. Üldiselt oli aga ka sealses tapamajas meeleolu, et kui kohalik veterinaaramet oma tegevust ei korrigeeri, siis kaob tohutu kontrolli tõttu varsti mõte tapamaja edasi pidada. Selline oli perepoja vastus, kes peaks mingil hetkel hakkama isalt äri üle võtma.

Pärast tapamaja läksime külla toredale härrale Zeelandis, kes majandab ca 1000 põhikarja ute (nõmmelamba tõugu) karjatamist sealsetel poollooduslikel ja looduslikel karjamaadel, lisaks hoolitsevad tema loomad ka lähedal asuvate linnade rohealade eest. Farmis töötab 4 inimest, kellest igaüks hoolitseb karjatamisperioodi jooksul 250 looma eest. Igal töötajal on oma ajajakoer, kellega toimub loomade liigutamine ühelt karjamaalt teisele. Karjamaad võivad olla teineteisest kuni 12km kaugusel. Ka need vahemaad aetakse loomi jalgsi, mitte ei veeta autoga. Lammaste liikumiskiirus pidi olema ca 4 km/h. Loomad on karjamaadel ca 11 kuud aastas ja tulevad sisse vaid poegimisajaks, mis on jaanuari lõpust märtsi alguseni. Üldiselt ei ole kari ühes koplis üle 4 päeva ja koplisse, kus loomad korra olnud on, nad vähemalt 3 kuu jooksul tagasi ei satu. See on suurepärane pidamisviis vältimaks siseparasiitide levikut. Küll aga tähendab see, et ca 75% töötajate ajast kulub aedade ehitamisele ja mahavõtmisele. Omanik rõhutas, et kuna riik maksab neile nende alade hooldamise eest väga head raha, siis on nende töö need alad nii hästi hooldada kui võimalik ja selleks kogu see aedadega jändamine. Karjatamisplaanid jms käiakse üle koos vastavate spetsialistide ja ametnikega ning üritatakse neist nii palju kui võimalik kinni hoida. Eriolukordade tekkides on võimalik ametnikega läbi rääkida ja kokkulepetele jõuda. Tänu sellele aga on farmis olukord, kus 1/3 sissetulekust tuleb tallede müügist ja 2/3 toetustest. Härra ise oli olukorraga väga rahul – tal oli just valminud uus laut (laut oli nii puhas, et tundus, et kõikjale pole loomad veel kordagi jõudnud), tal olid suurepärased ajajakoerad, kellega töötades tal silmad kohe põlema läksid ja jutt palju kiiremaks muutus, ning talle tundus, et teeb midagi, mis on vajalik kõigile.

Edasi oli meie reisi piimarubriik. Käisime hobuse-, kaameli- ja lambalüpsifarmis. Kuigi on kiusatus neist kõigist korraga kirjutada – üks piimaloom kõik, siis see kahjuks ei ole lihtsalt võimalik. Kogu kontseptsioon ja äri ülesehitamine oli neis kõigis absoluutselt erinev.

Hobulüpsifarmis suunati meid esmalt kohvituppa, kus ootas kuum märjuke ja keeks, pandi peale 20 aastat vana lastesaate jaoks tehtud farmi tutvustav telesaate lõik ja lasti meil vaikselt teemasse sisse elada. Peremees selgitas, et nemad olid Hollandi esimene hobulüpsifram. Neil on 35 mära lüpsil ja suurendada nad seda karja ei kavatse. Hobuseid lüpstakse 2-3 korda päevas iga 2h tagant. Igalt märalt saab korraga ca 1l piima. Kuna mära piim on rasva- ja valgusisalduselt oluliselt madalam, kui nt lehma või kitsepiim, kuid laktoosi sisaldus on kõrgem, siis on selle maitse selline…vesise rasvavaba piima maitsega kuhu oleks veidi suhkrut sisse segatud. Muidugi on see ütlemata tervislik ja põhiliselt pidi mõjuma ülimalt hästi seedeelundkonnale. Kuna aga piima on pikkade vahemaade taha raske transportida, siis tehakse temast pulbrit, pannakse kapslitesse ja saadetakse ostjatele üle kogu maailma. Muidugi tähendab pulbriks tegemine seda, et kui muidu maksab mära piima liiter 8,0 €, siis pulbri puhul tuleb liitri müügihinnaks 27,0 €. Lisaks tehakse piimast kreeme, šampoone jm ilutooteid. Kui uurisime, et mis varssadega tehakse, siis selgus, et Orchid’i talu on üks Hollandi parimaid ponikasvu hobuste aretajaid. Poniklassis on kõik hobused, kelle turjakõrgus on alla 148 cm. Ja omaniku soov ongi, et varsad oleksid 145-148 cm turjakõrgusega. Kuigi mõne aja eest oli ponimüügis madalseis, siis hetkel on farmis olukord, kus kõik 2-3 aastased varsad on juba müüdud. Hinnad varieeruvad 2500 ja 5000 € vahel. Loomadel on vabapidamine ja söödetakse neile kuivsilo, heina. Märad saavad lüpsil ka jõusööta. Kuna kõik hobused saavad palju liikuda, süüa loomupärast toitu ja on New Foresti tõugu (vastupidav ponitõug), siis terviseprobleeme praktiliselt ei esine. Üsna muljetavaldav näide sellest, kuidas piisava tasuta reklaami korral kogu olukorrast maksimaalselt kasu lõigata – müüdud saab nii piim kui ka loomad.

Järgmisena käisime lähedalasuvas kaamelilüpsifarmis – ainuke omasugune Euroopas. Omanikul tuli lihtsalt ükspäev põllumajandusülikoolis olles mõte, et võtaks kaameli ja… mõeldud tehtud. Esialgu Hispaaniast saabunud kolmest loomast on nüüdseks saanud ca 120 looma. Kaamelid on üldiselt loomad, kellest teame väga vähe. Ehk vaid nii palju, et osadel on 2 küüru ja osadel 1 ja nad suudavad väga kaua joomata olla. On aga veel väga palju huvitavat, mida tasub kuulama ja vaatama minna. Lisaks väidetakse, et kaamelipiimas on insuliinilaadne aine, mis pidi osadele diabeetikudele sobima, 3 korda suurem C-vitamiini sisaldus kui tavapiimas ja muud head omadused. Aga kahjuks on ta mittesobilik juustutegemiseks. Ühesõnaga, kel huvi, siis meil on nüüd kontaktid. Ise soovitan väga minna, sest nii toredaid, sõbralikke ja õrnasid karjaloomi kohtab harva.

Päeva lõpetasime natuke kodusemates vetes ja külastasime piimalambafarmi – ühte parimat Hollandis. On nad ju mitmel korral võitnud eksklusiivseid juustuauhindu. Lüpsis on ca 180 friisi tõugu looma, kes poegivad 6 kuu jooksul. Nii on toodang enamvähem ühtlaselt aasta peale ära jaotunud. Meie sattusime farmi kõige madalama toodanguga ajal – oktoobris hakkavad loomad poegima, enne seda on vaikne aeg. Pererahvas töötab kahekesi, loomad väga palju karjamaal käia ei saa, kuigi neile on sinna rajatud erinevate taimedekooslusega (peaaegu nagu ravimtaime) põld. Küll aga on Hollandis põllumajanduslikmaa väga kallis (hinnad kõiguvad 60 000-80 000 €/ha vahel), siis on lihtsam loomi farmis hoida ja sööt sisse osta. Juuste oli erinevaid sorte ja maitseid ja need on kõik omanike enda valmistatud. Armas ja vahva pereettevõtlus.

Viimaseks päevaks jäi kogumiskeskuse külastus. Sinna tulevad kohalikest farmidest tapavalmis loomad (st üldjuhul 40-45 kg kaaluvad loomad), kes liiguvad vähemalt 5päeva (kuid võivad minna ka kiiremini) jooksul edasi tapamajja. Tapamaja esitab tellimuse, et kui palju mis kvaliteedis loomi ta soovib ja seejärel peavad kokkuostjad ümberkaudsetest farmidest vastavad koormad kokku panema. Auto peab koormad kokku saama 8h jooksul. Loomi liigub nädalas sealt läbi 1000-2000. Laut on võimalikult lihtne, et iga koorma vahepeal saaks farmi täiesti puhtaks lükata, deso teha ja uue koorma sisse tuua. Hetkel tunnistasid ka nemad, et hinnad on all. Üheltpoolt on probleemiks Saksamaa, kes praegult neilt loomi ei osta, kuna suudavad ise ennast enam-vähem ära varustada. Teisest küljest Briti saartelt tulevad suured kogused liha, mis turuhinna alla löövad. Ja samas ka kohaliku turu eripärad või siis ehk meie jaoks ka sarnasus – kuu lõpus on kokkuostu hind alati kehvem, kuna inimestel pole raha, et kallist lambaliha osta.

Pärast järjekordset kohvijoomist oli aeg minna turistiasju ajama. Külastatud sai Volendami kaluriküla, Zaanse Schansi vabaõhumuuseumi ja muidugi ka Amsterdami jaoks jätkus meil paar tundi. Pärast seda tuli vastu pidada 2 päeva bussisõitu, Rootsi kruiis ja tagasi kodus me olimegi.

Loodan, et osalejad jäid reisiga rahule ja ammutasid uusi ideid, mida oma farmides teisiti või paremini teha. Ja said ka lihtsalt maailmapilti avardada. Kellel järgmise aasta reisi osas mõtteid, siis andke meile kindlasti teada!

Parimat!

Katrin Tähepõld