6.-8. novembril tähistas naaberriigi Soome lamba- ja kitsekasvatajaid koondav Suomen Lammasyhdistys kolm päeva kestvate lambapäevadega oma 100. sünnipäeva. Sünnipäevaseminar toimus Lahti linnas Salpaus koolituskeskuses, esimesel päeval korraldati farmeritele õppereis ümbruskonna lambafarmidesse. Põhjanaabrite pidustustest oli rõõm osa võtta ka Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu esindusel. Ikka selleks, et elada kaasa vastastikustele rõõmudele ja muredele, õppida naabrite kogemusest ning teha edaspidi veelgi tihedamat koostööd.
Soomlaste väljapeetud sünnipäevaüritusele saabudes sai peagi selgeks, et oleme sattunud omade sekka ja sarnased teemad aitasid kiiresti jutule saada. Küsimused, mida üksteisele esitatakse, on ju läbi ja lõhki tuttavad:
- Miks osad talled on väikesed ja jäävad väikesteks?
- Mis juhtub seni kenasti kasvanud talledega peale võõrutamist?
- Miks on väiketapamajadele esitatavad nõuded suurtega võrdsed?
- Kuidas saada lihakilo eest paremat hinda, kui tapateenus on kallis (lihalõikusega kokku ca 90eurot)?
- Kas tellida tapateenus ja müüa liha ise või saata loomad kokkuostu?
- Kuidas hinnata villaku kvaliteeti ja väärindada villa parimal moel?
Lahendused on üsna meie omadega sarnased. Lihakilo hindki kokkuostus suhteliselt lähedane. Suurtesse poekettidesse väiketootja liha sisse suruda on keeruline igal pool. Ja juttu jätkub kauemaks.
Vastuseid siinkohal mitte kirja pannes ärgitan meiemaiseid lambakasvatajaid looma soomlastega rohkem kontakte, sest oleme sarnases olukorras. Lisaks vastustele on meil üksteisele pakkuda ka näiteks suguloomi. Soomlased kasvatavad lisaks oma tõugudele uhkeid tekseleid, suffolke, dorpereid, dorseteid. Ei peagi alati sõitma loomade järgi tuhat kilomeetrit lõuna suunas, kui võib sõita sada kilomeetrit põhja. Koostöö on võti – parimad lahendused sünnivad külas käies, üheskoos lambaaedikule nõjatudes või saunalaval.
Äratundmisrõõmu pakkus ka pilk saalis ettekandeid kuulavatele lamburitele, kus kolmandikul naistest kudumisvardad käes – mis ei takistanud neil aktiivselt küsimast ja arutlemast. Nagu meilgi.
Tõuaretuse poole pealt on põnev soomlaste ristamissüsteem, kus kohalikul soomelambal kasutatakse tekseli või suffolki jäära, luues niimoodi vastavalt finnteksel ja finnsuffolk. Tegu on küll ristanditega, aga neile antakse aretusindeks. Ristamisskeem on täpselt paigas ja tulemused hinnatavad. Järglased lähevad enamasti lihaks, aga ristamistulemuste hindamine lubab valida nende hulgast ka suguloomi.
Soome mahetootja nägu on siinsest kolleegist veidi rõõmsam, sest mahelamba kilohind on kokkuostus paarkümmend senti kallim tavalambast.
Riiklikku toetust saavad neil kolm kohalikku tõugu: soomelammas, arhailine kainuunharmas ja ahvenamaalammas. Soomelammas üllatas oma toeka välimiku ja universaalsusega. See loom tundub vastavat kõigile põhjanaabrite ootustele nii liha kui villa osas. Tegu on täiesti iseseisva tõuga, mis ei toetugi üllataval kombel kainuunharma geneetikale (kainuunharmas on suguluses hoopis aasiapoolsete põlislammastega).
Arhailiste tõugude plussid on vastupidavus ja villa võrratud värvitoonid. Villatoodete loojate värvipaletis on viiskümmend halli varjundit, õrnast ja haruldasest lattepruunist rääkimata.
Põhiliseks jututeemaks soome oma tõugude pidajate seltskonnas on muidugi kõrge viljakus, mis on lamburile tõsiseks väljakutseks. Abiks on praktikandid kutsekoolidest, kes osa poegimisaegsest tööst enda kanda võtavad. Esimesel päeval külastatud soomelambafarmis sünnib ute kohta 2,9 talle ja üles kasvab 2,5. Samas on iga lihakeha realiseerimisel paarikümnekilone, kui söötmine on paigas.
Esimesel päeval pakiti sadakond lambakasvatajat ühekordsetesse mundritesse – soomlased on väga teadlikud bioohutuse küsimustes – ja viidi külla kolmele farmerile Lahti piirkonnas. Esimene farm demonstreeris uhkusega mullu valminud hiigellauta mitmesajale lumivalgele soomelambale. Loomi söödeti kokkumiksitud söödaga, mis jõudis künadesse lae all liikuvast jagajast. Farmi saaduseks on aretusloomad, liha ja efektselt eksponeeritud villatooted laudahoones asuvas talupoes.
Teises farmis nägime pooleldi avatud külmlautades suurepärase välimikuga suffolke ja lihaveiseid. Soomlased on väga uhked pikaaegsete traditsioonidega talupidamisele ja küsimusele, kuidas nad jaksavad suure veisekarja kõrval lambaid pidada, vastas perenaine, et nii on selles suures talus alati olnud. Ja lisas peale pisikest pausi, et pealegi toetab lambakasvatus nende suurt kirge – karjakoerte kasvatamist. Ajajakoerad on soome lambakasvatajate hulgas väga hinnas, pea igas talus on töötavad koerad, kes osalevad edukalt ka kohalikel karjatamisvõistlustel (kui sattusime pidupäevapeol mõne säravalt vestleva lamburiprouade seltskonna lähedale, kostis lambajutust vaat et ülegi professionaalne ajajakoerteteema).
Kolmandas farmis oli põnev näha noorte lamburite katsetusi, kus kombinatsioonist soomelammas-suffolk-teksel kasvab välja heade emaomadustega lihatootmiskari. Soome lamburid ongi muide keskmise vanuse poolest Euroopa noorimad! Riskijulgus koos teadmiste ja noore inimese energiaga liigutab paigast isegi Soome kaljud, bürokraatiast ja vana kooli lihatarbimisharjumustest rääkimata.
Teine päev tüüris ajaloohõnguliselt ja pidulikult juubeliõhtu suunas. Ettekanded andsid aimu nii kohaliku lamba kui kohaliku lambaliidu kujunemisest. Soome lambakasvatuse arengule aitas kaasa paarisaja aasta tagune kuningamõisate süsteem, mis Rootsi kuningale maksude kogumise kõrval tegeles tõuaretuse ja eeskujulike maamajandustavadega. Vanade gravüüride peal on kahtlaselt meriinosarnane lammas, aga soomelamba sugulus meriinoga pole peenest villast hoolimata geneetiliselt tõestatud. Ajaloolised slaidid jooksid ka pidusaali seintel, taustaks pakutavale hõrgule lambalihamenüüle. Piduliku õhtusöögi kohaks oli valitud kutsekooli saal, kus teenindajateks usinad noored inimesed ja kulisside taga köögis lambaliha valmistamas/juhendamas nende õppejõud. See kõlas kokku soome lambakasvatajate argipäevaga, kus farmitöödes antakse laialdaselt võimalusi ka praktikantidele. Kuidas muidu õppida vastutama.
Piduõhtu ettevalmistamata üllatus oli Eestimaine praejuust. Viisime seda piknikukorviga mitme liidu liikme talust üle lahe kolleegidele kingituseks ja õhtul pandi meie kitse- ja piimalambakasvatajate suurepärane saadus kandikutele maitsmiseks. Sildid kõik kenasti eraldi juures, aga paraku praadimata. Palusime, et juust ikka pannile saaks, sest muidu ei saa tõelisest maitsest aimu. Ja ei viidud meie juustu kööki peitu, vaid toodi saali pisike pliit ja peagi lookles taldrikutega varustatud pidulistesaba üle kogu saali meie pliidini. Tükeldasime, tutvustasime, pakkusime, praadisime, suits ja juustuhõng käis pidusaali laeni, tootetutvustus missugune. Siinkohal suur tänu Üvasi talule, Männiku Piimalambatalule ja Kolotsi talule!
Kolmandal päeval võeti kõneks kõige olulisem – müük ja inimressurss. Otse talust oma tooteid müüvad inimesed tõdesid, et nende laatadel mööduvad nädalavahetused ja öised tunnid etiketikleepimist pole asjata – nii kujundatakse hea maine ka supermarketi lambalihale. Kodumaise lambaliha lugu jutustades tuuakse kogu sektor tarbijale lähemale.
Aga kuidas hoida ära taluniku läbipõlemist olukorras, kus peab olema korraga aretaja, tootedisainer, müügimees ja raamatupidaja? Ja lapsevanem…
Tuleb võtta aega iseendale. Ja oma perele.
Soomlane teab.
Liilia Tali
Fotod: Marju Ignatjeva, Katrin Tambet