Tallede kaks esimest elukuud, ellujäämise põhitalad

Ann-Mari Anupõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Loomapidamise juures on oluline endale üles tunnistada tõsiasi, et meie kari on (enamasti) meie endi pingutuste ja teadmiste rakendamise peegelpilt. Kui meie tegevus on läbimõeldud, struktureeritud ja õigeaegselt läbi viidud, siis võime eeldada ka positiivseid tulemusi (ja seda, et meil ei ole vaja loomaarstiga sooje suhteid arendada). Vastasel juhul peab lootma õnnele. Mõnikord on seda antud, aga sageli mitte. Kuidas aga garanteerida, et elusalt sündinud tall püsib elus ning kosub vastavalt meie ootustele?

Tähtsuse järjekorras on kõige olulisemad tallede surma põhjused:

  • Nälg
  • Alajahtumine
  • Nakkushaigused

Kuigi me tahaksime süüdistada kõige enam mõnda eksootilist ja mitte meie süüks olevat nakkushaigust, siis peab tõdema, et nälg on ja jääb tallede number üks surma põhjuseks. Enamus nakkusi, mida me talledel kohtame, on täiesti tavalised oportunistlikud keskkonnapisikud (normaalne osa keskkonnabakteritest, kes soodsate tingimuste tekkel võivad hakata loomadele probleeme tekitama). Tervele ja tugevale loomale nad ei tee midagi, kuid saastunud keskkonda sündinud, ternest mitte õigeaegselt kätte saanud ja külmetav tall on nende lemmikohver. Edukas tallede üleskasvatamine toetub kolmele olulisele talale:

  • Hügieen
  • Söötmine
  • Järelvalve ja planeerimine

Järelevalve

Ka pärast elusate tallede sündi peab jätkama range järelevalve programmiga. Mida suurem kari, seda tihedam peab muidugi olema ka kontroll, sest mõni probleemne tall võib kergemini kahe silma vahele jääda. Aga ka väikestes karjades peab esimeste elunädalate jooksul tallesid vähemasti iga 6 tunni tagant kontrollima. See on aeg, mille jooksul söömata jäänud tall võib hakata juba alajahtuma ja kriitilisse seisu jõuda. Poegimine ja tallede esimesed kaks elukuud peavad olema planeeritud sellisesse aega, kus teil on võimalik teostada igapäevast järelevalvet ja lisaks vajadusel abilisi palgata, kes teid selle tegevuse juures abistavad.

Tallede soojendamise ja esmaabi võimalused peavad olema varakult läbi mõeldud ja käepärast.

Jälgige talledel:

  • Aktiivsust: terve ja elujõuline tall on aktiivne ja läheb torkimise peale eest ära
  • Kehahoiakut: küürus seljad ja lohku vajunud küljed on esimene ohumärk, et miski ei ole korras
  • Välimus: pange tähele määrdunud tagumikke ja pulstunud või tuhme villakuid

Jälgige uttedel:

  • Aktiivsust: kontrollige uimastel uttedel kindlasti kehakonditsiooni ja limaskestasid, võimalusel kraadige neid
  • Kehahoiakut: küürus seljad võivad viidata valudele, udarapõletikele või emakapõletikule
  • Välimus: pange tähele tupest tulevaid nõresid, sinakaid või tursunud udaraid, villaku väljalangemist

Märgistamine, kaardistamine

Meil ei ole võimalik oma vigu parandada, kui me ei saa aru, kus täpselt vead juhtuvad. Iga sündinud tall tuleb niiviisi märgistada, et teda on võimalik tema emaga kokku viia. Kasutage laudamärke, värve, kaelarihmasid või muid käepäraseid vahendeid. Kui tallel on probleem, siis te peate olema suutelised identifitseerima tema ema (ka mitu nädalat pärast sündi) ning kontrollima, kas utel tuleb piima, millises kehakonditsioonis ta on ning kas ta laseb talle jooma. Pidage meeles, nälg on meie mure number üks! Lisaks sellele on oluline kõik probleemid, surmad, sünnid ja haigestumised üles märkida. Ainult siis saate te sügisel aktiivselt välja praakida ebasobilikke uttesid (udaraprobleemid, tupe väljalangemised, silmatorkavalt kehvad kehakonditsioonid võrreldes ülejäänud karjaga, hoolimatu ema, jne) ja saada aru, mis hetkel teil kõige rohkem tallesid kaduma läks ning mis on peamine punkt, mida te peate parandama. Kas talled surevad esimestel elupäevadel? Võib-olla on teil järelevalve liiga kehv. Kas talled surevad kõhulahtisusse? Tasub kontrollida lauda puhtust ja üldist hügieeni. Või surevad teil hoopis need kõige ilusamad ja parema kasvuga loomad?

Ilma probleemide kaardistamiseta ei saa toimuda probleemide identifitseerimist ja korrektset lahendamist.

Söötmine

Lisasöötmisel peab arvestama, et tiinetel uttedel on rohkem ruumi vaja.

Standardset söödaratsiooni, mis sobiks kõigile karjadele ja lahendaks kõik meie probleemid, EI ole olemas. Ute toitainete vajadus ja söödaportsu suurus oleneb teie pidamissüsteemist (laudas, õues), sööda kvaliteedist (õigel hetkel tehtud sööt, varju all seisnud sööt), lammaste tõust/tüübist (lihakad, suured, väikesed) ja tallede arvust ning lisasöötmisvõimalustest. Ärge vaadake söödaratsiooni koostamisel vaid paberitesse või mõne välismaise raamatu tehtud soovitustesse. Vaadake parem oma pidamissüsteemile ning loomadele realistlikult ja kriitiliselt otsa. Kontrollige uttede kehakonditsioone ja udaraid. Kui kehakonditsioonid on keskmised, udarad ilusasti piimast punnis ja talled kasvavad silmnähtavalt, siis järelikult teie söötmine sobib. Kui üks nendest kolmest punktist ei vasta teie laudas toimuvale, siis peate midagi muutma. Vahetult peale poegimist on ute vajadused teistsugused, kui kuu aega peale poegimist (tallede isu suurenedes peab ka utt olema võimeline aina rohkem piima tootma). Pidage meeles uus kontrolliring teha ning ratsiooni vastavalt kohandada.

Kuigi ka muidu kehtib reegel, et lammas ei pea igat viimast kõrt sööma enne, kui te olete nõus talle uue rulli ette tooma, siis eriti 2018. aastal tehtud koresöötade suhtes tasuks olla sööda raiskamisega helgem. Paljud söödad said tehtud hilistes kasvufaasides, ohtralt on rullides puitunud tugevaid kõrsi ning sellist materjali, mis ei oma lamba jaoks mitte mingit toiteväärtust. Sööda raiskamist ennetavad söödarõngad on väga head, kuid ärge unustage siiski märgata, mis hetkel sööda tarbimine langeb alla oodatud normi. Teinekord piisab kehakonditsioonide ja piimakuse parandamiseks lihtsalt kiiremast söödavahetusest.

Hügieen ja bioohutus

Kas see eraldusaedik on piisavalt puhas?

Me tahame kõige paremat, aga välja kukub sageli teisiti. Rangest hügieenist peaks poegimise ajal siiski kinni hoidma. Kui te sumpate koos lammastega sügavas poris või laudas poegimisabi andes ei taha te mitte kuidagi põlve maha panna, kuna kõik on ligane ja sõnnikust lirtsuv, siis on tagumine aeg midagi muuta. Kui te peate lambaid ainult õues, siis lahterdage oma maa-ala ära ja liigutage loomad poegimise ajaks kuivemale ja puhtamale alale edasi. Kui te peate lambaid laudas, siis varuge poegimisajaks küllaldaselt puhast allapanu ja ärge sellega koonerdage. Tallel on ainult sel juhul lootus terveks jääda ja tugevaks kasvada, kui kaitsekehad (ehk ternespiim) jõuab temani enne kui keskkonnas luuravad pisikud. Kui suur on aga tõenäosus, et ta seda saavutab, kui ta sünnib otse porilompi ? Teine kriitiline koht on eraldusboksid. Need on väikesed alad, mida poegimisajal laudas kõige intensiivsemalt kasutatakse. See tähendab, et seal peaks toimuma ka kõige intensiivsem korrapidamine. Kui sõnnikut ei õnnestu vahepeal välja viia, siis kasutage kuivdeso ja puhast allapanu et eraldusboks järgmise elaniku jaoks sobilikuks muuta. Lisaks sellele olge hoolsad ka muu puhtuse osas: kätepesu ja kinnaste kandmine kaitseb nii teid kui ka loomi, kasutage kontsentreeritud joodi, et teha talledele nabadeso, varuge sobilikke desovahendeid, millega tallede sondimise ja jootmise tarvikuid puhastada. Kuivdeso vahendit valides mõelge sellele, mis pisikud on eelmistel aastal teie laudas peamiseks probleemiks olnud ning tutvuge desovahendi tootelehega. Ainult väga vähesed desovahendid toimivad näiteks edukalt eimeeria vastu.

Lisasöötmise planeerimine – mitmiktallede rõõmud

Sel aastal on märgatavalt kõrge mitmiktallede protsent. Ka sellised farmid, kes flushinguga vaeva ei näinud, seisavad vastamisi kolmikute talledega. Ilmselt aitas sügisene vihm ja taastunud rohukasv kaasa asjaolule, et loomad olid erakordselt viljakad. Kolmikute puhul on oluline meeles pidada, et kuigi nad alguses tunduvad ilusasti kosuvat, siis võib juhtuda, et nende söödavajaduse suurenedes (siis kui nad on juba nädala vanused ja vanemad) utel enam kõigile piima ei pruugi jaguda ning üks või mitu talle hakkavad kasvus maha jääma. On mitu varianti, kuidas sellele probleemile läheneda. Kolmiktalledega uted on võimalik eraldi aedikusse paigaldada ning nende söödaratsiooni võrreldes teiste lammastega tunduvalt suurendada. Talledele on võimalik lisajootmist teha piimaasendajaga. Alates teisest nädalast saab pakkuda talledele eraldi lisasöötmist startersööda kujul. Paigaldage see sellisesse kohta, kuhu ainult talledel on võimalik lihtsasti iga kell ligi pääseda. Oskuste ja võimaluste korral on hea valik kolmiktalledest üks tall vastpoeginud ute üksiktalle juurde sokutada. Kui utt võõra talle omaks võtab, siis tagab selline kahe talle kaupa kasvatamine kõige parema tulemuse ja ühtlase kaaluiibe.

Tervishoiu planeerimine

Kogu karja tervishoiu planeerimine peaks olema tehtud selliselt, et poegimishooajaks on kõik kõige paremas korras. Kordusvaktsiinid peavad olema hiljemalt 4 nädalat enne poegimishooaja algust tehtud. Kui roojaproovid või parasiiditõrje on jäänud enne poegimishooaja algust tegemata, siis on oluline poegimishooajal vähemasti karja koondproov lasta üle vaadata. Tihtipeale võib uttedel tekkida poegimisest nõrgendatud immuunsüsteem, mis omakorda annab sooleparasiitidele hoogu juurde. Kui te märkate laudas juba mõnda lõuaaluse lotiga lammast, siis on tagumine aeg reageerida.  Kui eelmisel poegimishooajal oli ohtralt probleeme vanemate tallede kõhulahtisusega, siis olge valmis kohe ja kiirelt reageerima nii pea, kui sel hooajal esimene patsient ennast ilmutab. Iga haige või surnud tall on potentsiaalselt märk sellest, et kogu karjal on probleem. Ärge jätke haiget looma tähelepanuta ning kasutage alati võimalust, et surnud looma lahata.

Fotod: Ann-Mari Anupõld

Artikli valmimist toetas: