Footrot ehk lammaste nakkav sõramädanik

Footrot on lammastel esinev nakkav sõramädanik, mille tekitajaks on anaeroobne bakter Dichelobacter nodosus, kes saab hakkama ka keskkonnas, kus puudub hapnik. Lääne-Euroopas on tegemist väga levinud haigusega. Näiteks Suurbritannias on nakatunud ca 50% karjadest. Eestis on seda haigust tänaseks päevaks üksikutes karjades diagnoositud, kuid täpsed teadmised sellest, kui laialdaselt ta levinud on, veel puuduvad.

Dichelobacter nodosus elab sõravahekoes ning pinnases. Pinnases on tema eluiga 14-40 päeva. Iga üksik bakter lammast ei nakata, selleks peab olema pinnases või keskkonnas piisav hulk bakterit. Mida niiskem on pinnas ja madalam temperatuur, seda kauem on bakter võimeline nakatumisvõimelises koguses vastu pidama. Miinuskraadides vastupidamise kohta info puudub. Sõras võib bakter vastu pidada kogu lamba eluaja. Erineva patogeensusega (kui tugevalt haigus loomadel avaldub) tüvesid on üle 20. Suurim nakatumine toimub niiskes keskkonnas.

Sõramädanikku on kahte tüüpi. Üks on virulentne, teine kerge tüüp.

Virulentne tüüp on krooniline ja nekrotiseeriv. Pärast sõravahepiirkonna nakatumist häirub sõraseina vereringe. See toob kaasa sõraseina irdumise. Kaasneb põletik, võib leida ka valget eritist, mis siiski ei ole mäda, küll aga väga sarnane. Esineb väga spetsiifiline lõhn, mis enamasti on diagnoosi panemiseks piisav. Nakatumine võib karjas olla kuni 100% (kõik loomad on haigestunud). Nakkust võib harva leida ka kodukitsedel ja veistel.

Kerge tüübi korral nakatub põhiliselt vaid sõravahenahk. Veidi ka sõrapiire. Kerge tüüp meenutab oma välimuselt küll sõravahenaha põletikku, kuid lõhna järgi on võimalik neid kahte omavahel eristada. Kaasneb ka longe, kuid enamasti mitte nii tugev, kui virulentse tüübi korral. Haigustekitaja on küll sama, kuid kerget ja virulentset nakatumist tekitavad erinevad tüved. Üldjuhul terve kari kliiniliselt ei nakatu.

Deformeerunud sõrg. Foto: Tiina Vester

Kliinilisteks tunnusteks on lonkamine, sõrapiirde turse-punetus. Virulentse tüübi puhul, mis on muutunud krooniliseks, on märgata sõra deformeerunud kuju. Ta muutub krobeliseks ja ebaühtlaseks. Tihti nakatub rohkem kui üks jalg korraga. Sellisel juhul võivad loomad hakata randmetel lamades sööma (maakeeli “põlvitades”). Nakatunud loomad lamavad üldiselt rohkem kui teised. Nad lahjuvad, kuna ei jõua piisavalt püsti olla, et süüa ning ei võitle teistega parema toidu nimel. Jäärad ei pruugi aktiivse nakkuse korral paaritusvõimelised olla. Samuti ei pruugi uted olla võimelised jäära raskust kandma. Langeb loomade juurdekasv, villatootlikus, piimakus. Üks uuring on näidanud, et tugevalt nakatunud karjades oli sündinud tallede hulk 100 ute kohta 17 võrra väiksem, kui mittenakatunud karjas või karjas, kus haigust aktiivselt raviti. Ka tallede juurdekasv oli väiksem karjas, kus footroti probleem oli, kuid sellega ei tegeldud.

Diagnoos pannakse kas sõravahe tampoonproovi saatmisel laborisse (mis on Eesti tingimustes haiguskahtluse korral soovitatav) või Lääne-Euroopas ka lihtsalt kliiniliste tunnuste alusel. Kõige parem indikaator on lõhn, mis on footroti puhul väga spetsiifiline. Samuti kaasnevad haigusega mitmed lonkavad loomad karjas, sõrapiirde põletik, sõravahenaha põletik, sõra irdumine tohlust, sõra deformeerumine, valge nõre sõra irrete vahel. Tihti on nakatunud rohkem kui üks jalg, loom kõhnub ja lamab palju. Haigus kestab pikalt (nädalaid-kuid, oleneb ilmast ja keskkonnast), kui seda ei ravita.

Tuleks eristada karantiini ajal läbiviidavat ennetavat sõravannitamist. Sellisel juhul näivad loomad ilmselt terved (võib ju loomulikult leiduda lonkeid, deformeerunud sõrgu, niiskeid sõravahesid), kuid vannitamine tuleb siiski läbi viia ja loomad karantiini lõpuni teistest eraldi hoida. See on selleks, et oma ülejäänud karja tervena hoida.

Teine asi on nakatunud karjas haiguse ravi ja elimineerimine. Sellisel juhul on meil juba kindlasti haiged loomad ja haigus karjas olemas. Kui on soov haigusest vabaneda, siis tuleb vannitada absoluutselt kõik loomad, osa neist võib vajada lisaks ka antibiootikumravi.

Footrotis sõrg. Niiske sõravahepiirkond. Turses sõrapiire. Foto: Autori erakogu

Sobiv preparaat sõravanni läbiviimiseks (ükskõik kas ennetamiseks või raviks) on 10% tsinksulfaadi lahus. Iga loom peab selles seisma vähemalt 15 min. Pigem 20. Ravi korral kuuluvad sinna hulka kõik karjaliikmed: uted, tapaloomad, jäärad, talled jne. Samuti kui on mitmeid erinevaid sõralisi (nt peetakse ka kitsi), siis peaksid ka teise liigi sõralised vannist läbi käima. Karantiini korral kõik sissetoodud loomad. Enne vanni tuleb loomade sõrad kindlasti puhastada. Pärast vanni tuleb loomad saata puhtale kuivale aluspanule või võimalusel tuleb vahepeal vana allapanu välja vedada ja uus asemele panna. Väga tähtis on kogu selle mitu nädalat kestva protseduuri ajal hoida nende allapanu võimalikult kuivana. Protseduuri tuleks korrata 5-7 päevaste vahedega ja kokku teha 4 korda. Sõrgu võiks iga nädal hinnata. Juhul, kui on juba alguses muutusi märgatud (lonked, sõra deformatsioonid), siis tuleks need muutused üles märkida ja iganädalaselt arengut hinnata. Kas on lonked vähenenud? Sõravahe kuivaks tõmmanud jne? Võimalusel tuleks aktiivse põletikuga loomad eraldada loomadest, kelle sõrad tunduvad terved olevat. Kui kellelgi on veel 4. nädala lõpuks märke põletikust, siis tuleb nendega vanne jätkata. On mõned üksikud loomad, kelle puhul ei ole võimalik haigust välja ravida. Need peaksid kuuluma prakeerimisele.

Osa loomi võib vajada ka antibiootikumravi, selles osas tuleb konsulteerida mõne pädeva loomaarstiga ja ilmselt oleks mõistlik probleemse karja puhul ka esimesel korral appi kutsuda keegi, kes on asjaga varem kokku puutunud (loomaarst, konsulent).

Hetkel saame öelda, et sõramädanik ei ole Eestis laialt levinud, küll aga ei ole Eesti enam sõramädaniku vaba. Ei ole vahet, kas olete ostnud loomad välismaalt või Eestist. Karantiin on igal juhul oluline ja vajalik, sellega kaitsete oma ülejäänud karja ja ka oma rahakotti!

Kui teie karjas on lonkavaid lambaid ja longetele on raske seletust leida, siis oleks mõistlik konsulteerida spetsialistiga, kes aitaks probleemile lahenduse leida (asjaga kokku puutunud veterinaar, konsulent). Olgem vastutustundlikud! Probleemi eiramine ei tähenda, et probleemi ei ole. Sõramädanikust on võimalik vabaneda – tuleb lihtsalt järjepidev olla.

Hoidke oma loomi!

Katrin Tähepõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Kasutatud materjalid:

http://www.merckvetmanual.com/musculoskeletal-system/lameness-in-sheep/contagious-footrot-in-sheep

http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1075996415300986  (Survival of the ovine footrot pathogen Dichelobacter nodosus in different soils)

http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0167587715300210?np=y&npKey=f27d3abe3394ab3d2364fe10f6beacaa2799027de794972641fc3ef88d105df1 (Sheep and farm level factors associated with contagious ovine digital dermatitis: A longitudinal repeated cross-sectional study of sheep on six farms)

http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0378113510004256 (Ovine footrot: New approaches to an old disease)