Talveperioodiks valmistumisest

Ann Mari Anupõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Mis on esimesed mõtted, mida mõlgutama peaksime, kui jutt käib talveperioodiks ette valmistumisest? Vastus on loogiline – kas sööt on varutud ja kas laut on uueks laudaperioodiks valmis.

Sööt

Sööt peab esmajoones olema loomale ohutu – hallitav, tolmav ja kääriv silo või hein EI ole lambale sobilikud koresöödad ning võivad põhjustada ka surmaga lõppevaid terviserikkeid. Heina puhul viitavad nii nähtav hallitus kui ka tugev tolmamine hallitusseene olemasolule. Hallitusseened toodavad mükotoksiine ehk seenemürki.

Mükotoksiine on sadu erinevaid ning seetõttu on nende mõju organismile ka väga erinev. Enamus neist mürgitavad organismi aeglaselt koormates neerusid ja maksa ja pärssides seeläbi ka immuunsüsteemi. Loomad muutuvad nõrgemaks ning on erinevatele haigustekitajatele vastuvõtlikumad. Mõni mükotoksiini liik võib aga ka koheselt silmnähtavaid haigusjuhtumeid põhjustada. Üks ehk enim tuntud mükotoksiini liik zearalenon tekitab näiteks enneaegseid poegimisi või surnultsünde ja mõjub üldiselt viljakusele negatiivselt.

Kui mükotoksiinide poolt tekitatud sümptomid ja probleemid on teinekord ebamäärased, siis käärima läinud või riknenud silorullide või ka mädanenud heina söötmisest põhjustatud haigus on üpris selge. Nende söötmise tagajärjena võib tekkida lammastel vatsa alkaloos ehk vatsa sisu roiskumine. Vatsa pH tase langeb, vatsas elavad ainuraksed hakkavad surema. Haigus võib kulgeda nii krooniliselt kui ka äkiliste juhtumitena. Loomadel tekib kõhulahtisus, vats ei liigu ning nad on loiud ja apaatsed. Kohati võivad sümptomid tunduda justkui ägeda mürgituse moodi. Kroonilistel juhtudel loomade kehakonditsioon langeb ning tootlikus väheneb.

Selleks, et sööt oleks loomale ohutu, peab see olema esmajoones õigel ajal ja õigetes ilmastikutingimustes varutud. Ja kindlasti ka korrektsetes tingimustes hoiustatud. Varutud silo- ja heinarulle ei tohi mingil juhul loomadega samal alal hoida. See võib tunduda labase informatsioonina, kuid igapäevane töö näitab, et loomad ja nendele varutud talvesööt jagavad üpris tihti sama aedikut. Te võite siis ette kujutada millised need söödarullid mõne nädala möödudes välja näevad. Lambad närivad kile sisse auke ning silorullid riknevad ammu enne kui nad lammastele reaalselt söödana ette jõuavad. Ka heinarulle kisutakse igast otsast laiali, mille tagajärjel vihm heinapallidele väga hästi ligi pääseb. Nagu sellest veel ei piisaks, siis õpivad loomad veel ka heinarullide otsa kargama ja roojama. Seega, hoiustage söödarulle väljaspool lammastele kättesaadavat ala! Silorullidel katke nähtavad kahjustused koheselt selleks ettenähtud teibiga!

Heinarullide hoiustamisel on kaks varianti. Kas te hoiustate neid välitingimustes ning arvestate sellega, et enne loomadele ette andmist tuleb eemaldada rullilt kogu vettinud osa. Selle tegevuse käigus läheb olenevalt ilmastikutingimustest ja heinarulli tihedusest kuni pool rulli raisku. Teine variant on leida võimalus, kuidas rullid varakult (!) varju alla saada. Rullide katmiseks välitingimustes sobivad kõige paremini selleks spetsiaalselt ette nähtud hingavad kangad. Need on korduvkasutatavad ning saadaval erinevates mõõtudes. Tehes rullidest pikliku püramiidi on võimalik ühe kanga alla väga suur hulk rulle ära mahutada. Muidugi on võimalik kasutada ka käepärasemaid vahendeid ja ühekordset ladustamist. Rullide alla saab paigaldada euroaluseid ning pealt katta neid koormakatete või vanade reklaamplagudega. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud ka odavamapoolsed PVC materjalist kaarhallid. Nende tasuvus eeldab aga, et valmis tehtud hein siis ka tõepoolest varakult põllu pealt varju alla saab. Kui te heina alles hilissügisel varju alla toote, siis on ta ikka juba üksjagu vihma saanud ning te seisate jälle vastamisi rulli ümber olevate mädanenud kihtide sorteerimisega.

Kui palju koresööta peab looma kohta varuma? Lihtne rusikareegel on 2-2,5 rulli ute kohta talve peale. Kogust peab oluliselt suurendama järgnevatel puhkudel:

  • kui loomadel puudub varjualune (vajavad oluliselt rohkem energiat);
  • kui hoiustate rulle lageda taeva all ja suur osa rullist läheb raisku;
  • kui te ei kasuta söötmisel ruloonihoidjaid ega sõimesid ning suur osa rullist trambitakse jalge alla;
  • kui olete varunud kehva kvaliteediga sööta, millest pool läheb välja sorteerimisele;
  • kui söödal on väga madal toiteväärtus ning loomad ei saa enda jaoks vajalikku energiat sealt kätte.

Kas koresöödaks silo või hein? Mida suurem on looma energiavajadus, seda olulisem on talle võimalikult energiarikast sööta pakkuda nagu seda on näiteks hästi tehtud silo. Loomade energiavajadus on kõrgem kasvueas loomadel, tiinetel loomadel, väga suurt kasvu loomadel ja selgelt lihasuunalist tõugu loomadel. Kui te kahtlete, kas söötmine on õige, siis kõige kergem viis kontrollida on katsuda läbi loomade kehakonditsioonid. Kui loomad on liiga lahjad, siis järelikult peate suutma neile rohkem energiat jagada. Kui loomad on heas konditsioonis, siis jätkake sama söötmisega. Kui loomad on liiga rasvunud (ka see ei ole hea), siis söötke madalama energiasisaldusega söötasid.

Jõusööda varumine on oluline samadel tingimustel nagu silo varumine. Kui teil on tootlikud ja lihasuunalised loomad, siis tihtipeale te ilma jõusöödata ei saavuta oodatud tulemust. Jõusööda kogust suurendage aeglaselt, alustades 200 g per loom päevas. Maksimaalne kogus mida tohite sööta on 500 g per loom kaks korda päevas.

Söötmistehnoloogia

Koresööda söötmiseks on sobilikud ruloonihoidjad, sõimed või söödalavad. Igal variandil on omad positiivsed ja negatiivsed aspektid. Ruloonihoidjad on kõige vähem töömahukad, kuid eeldavad, et sööda ettetõstmise hetkel saab lambad ruloonihoidjast eraldada kas vaheaedade või hästi töötava karjakoera abil. Vastasel juhul kipuvad loomad pead söötmise ajal jätma heinarulli alla ning need on enamasti surmaga lõppevad juhtumid. Sõimed on kõige töömahukam variant ning sobivad üldjuhul vaid väikestesse karjadesse, kuid erilisi ohtusid te lambale sellega tekitada ei suuda. Oluline on sõimedest jäägid välja visata enne kui uue sööda peale panete. Söödalava sobib ka suuremasse majapidamisse. Ka see variant on lammastele ohutu. Töömahu poolest eeldab söödalava, et sööta vähemalt 2 korda päevas ette lükatakse ning 1 kord päevas söödajäägid eest ära koristatakse ja uus sööt asemele pannakse.

Laudas asuv söödalava nõuab teatud määral rohkem tööaja investeerimist.

Tööaja poolest efektiivsemad ruloonihoidjad võivad loomadele ohtlikuks osutuda, kui nende täitmine ei ole asjakohaselt organiseeritud.

Jõusööda söötmiseks sobivad näiteks künad. Oluline on, et igale loomale jaguks ruumi ja et künasid saaks loomaomaniku jaoks ohutult täita, näiteks väljaspoolt aedikut. Kui te peate jõusööda välja jagamiseks ämbriga lamba aedikusse sisenema, siis lõppeb see enamasti suure võitlusega ja te võite ennast leida hoopis kaotaja positsioonist lammaste alt.

Ulualune/laut

Teatud tõugudel ja teatud tingimustel on lammastel võimalik ka talveperioodil ilma varjualuseta hakkama saada. See mõjutab aga oluliselt karja tervist, tootlikkust, paaritusperioodi ja poegimisperioodi ajastust ning loomaomaniku töömugavust. Eestis enim levinud probleemina varjualusteta karjades võib ehk nimetada rainscaldi ja sõrapõletikku. Rainscald on villastiku mädanik, mis levib mööda loomade selgroogu vihmastel perioodidel. Villak vettib läbi (seda eriti peenvillastel loomadel) ning ei kuiva ära. Niiske ja soe villak on optimaalne kasvupind dermatofiiluse bakterile. Sõrapõletikku soosib niiskel ajal söötmisalade ümber tekkiv porine mülgas. Loomade sõrad ja sõranahk on pidevalt märjad ja lägased ning soosivad haiguste levikut.

Asjakohane on seetõttu lammastele talveperioodiks varjumisvõimalus planeerida. Varjualune peab olema kuiv ja ilma tuuletõmbeta, hea õhuga ning loomade jaoks ahvatlev. Viimane tähendab, et seal peab asuma ka sööt või vähemasti osa söödast. Kui varjualune asub söödast kaugel ning on palja maapinnaga katusealune, siis kasutavad loomad seda vähe või üldse mitte. Varjualuse temperatuur ei ole seejuures loomade jaoks esmatähtis. Kui tegemist on kuiva ja tuuletõmbeta kohaga, siis kannatavad lambad ka väga madalaid temperatuure ilma et see nende tootlikust oluliselt pärsiks. Kindlasti tasub eelistada külmemat lauta väga halva õhuga umbsele laudale.

Kõrge sõnnikupadjaga soe laut.

Valgusküllane ja hea õhuga külmlaut. Külmlaudale saab vastavalt ilmastikutingimustele veel külgedele tuuletõkke kaardinaid lisada. Välialalt viib kaardinaga uks ka sisealale. Loomad saavad valida, kus viibida soovivad. Sööta leidub mõlemas kohas.

Kuiv laut ei tähenda mitte ainult seda, et katus peab vett ning loomad ei saa pealt märjaks, vaid eeldab, et ka aluspanu oleks võimalikult kuiv. Heina söötmisel kasutage võimalust ja laotage jäägid alati aluspanuna laiali. Silo söötmisel on laut üldjuhul tunduvalt märjem. Sel juhul peate kindlasti põhku või heina aluspanuna lisama. Märg laut ei ole mitte ainult klimaatiliselt kehv, vaid on ka hea kasvupinnas igasugustele pisikutele. Nagu näiteks eimeeria kevadistel talledel.

Vajadus sõnnikut välja vedada oleneb loomade hulgast ning lauda pindalast. Väiksemates karjades ilmselt ei olegi igal aastal vaja sõnnikut vedada. Suuremates karjades on võibolla mitu korda talve jooksul sõnnikuvedu näidustatud. Oluline on, et kasvav sõnnikupadi ei mõjutaks negatiivselt söötmist ja jootmist (jooturid ja söödalavad jäävad sõnnikupinnaga tasa) ja et padja pealmine kiht oleks alati kuiva aluspanuga kaetud. Kõrge sõnnikupadi mõjutab muidugi oluliselt ka laudas valitsevat õhku. Suur hulk ammoniaaki pärsib nii loomade kui ka inimeste tegevust.

Lauda desotamine jah või ei? Otse loomulikult on võimalus laudas teostada deso väga positiivne ning võib omada olulist mõju loomade järgmise hooaja tervisele ning laudas valitsevale haiguste foonile. Desoainet valides pange tähele, et see sobiks teie lauda pinnaga (puit, betoon, metall) ning teie laudas valitsevate haiguste fooniga (eimeeria näidustusega on näiteks ainult väga vähesed desoained). Kui sõnnikuvedu ei ole õnnestunud, siis aitab haigustekitajaid vähendada kuiv aluspanu kiht ning sinna peale puistatud kuivdeso.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et söötmine ja pidamine peavad vastama tõule ning olema nii looma kui ka inimese jaoks nii heaolu kui ka tootlikuse aspekte silmas pidades vastuvõetavad. Me saame ainult sel juhul oodata oma loomadelt maksimaalset tulemust, kui ka meie maksimaalselt panustame.

Fotod: Ann Mari Anupõld

Artikli valmimist toetas