Paaritusperiood ja tiinuse algus

Liilia Tali, MES lambakasvatuskonsulent

Käes on aasta olulisim aeg lambakarjas — paaritusgruppide moodustamine, põhikarjaloomade valik ja tiinuse algus. Võib ju vaielda, et kõige olulisem aeg on poegimisperiood, aga paraku tuleb siis vastu võtta lihtsalt praeguste otsuste viljad. Tehkem siis õiged otsused.

Lambad sööturist jõusööta söömas. Foto: Tarvo Arumäe

Novembri algus on jäärade karjapanekuks sobiv aeg. Talled sünnivad siis aprilli algul, kui ilmad hakkavad soojemaks minema. Aprilli algul on loomad veel laudas, pole muret karjamaapoegimiste jälgimisega ja kärbsed veel ei mune poegimisega kaasnevatele nõredele looma kehal. Aprilli algul sündivad talled saavad realiseerimisküpseks suve lõpuks ja vajaduse korral kosub karjatäienduseks ka aprilli algul sündiv noorutt.

Novembri algul on loomad samuti juba koondunud lauta või selle ümbrusse, mistõttu on lihtsam paaritusgruppe majandada, jälgida ja sööta. Kuna uted vajavad paaritusperioodil ja tiinuse alguses korralikku söötmist, saame neid sööta gruppides vastavalt vanusele ja vajadustele. Paaritusgruppe ei tasu hoida suve lõpul paljaks näritud karjamaadel. Kehval söögil jääb uttede viljakus madalaks või katkeb tiinus kohe algul. Nüüd lähevadki käiku suvel söödavarumise käigus tekkinud ädalad.

Utt-talled on eraldi grupis, et saada paremat ninaesist. Foto: Liilia Tali

Kui paaritusgrupp on siiski paljal karjamaal, siis tuleb kindlasti ette panna piisavas koguses väga head heina või korraliku silo.

On väga oluline meeles pidada, et igasuguste söödamuutuste tegemine käib alati täis kõhuga loomadel, kasutades vajadusel siirdesöödaks kuiva heina.

Kindlasti ei tohi teha nii, et kui karjamaa viimseni tühi või hein otsas ja kui loomad juba mitu päeva näljas, siis nüüd toon piimaveisepidajast naabrilt märga ristikusilo.

Teadlased ütlevad, et mäletseja seedetrakti bakterid vajavad uue söödaga lõplikult kohanemiseks kolme nädalat. Nii palju meil tavaliselt aega pole. Meil on heal juhul mõned päevad. Kui peame siiski järske söödamuutusi tegema, siis tuleb enne ette panna hein ja sööta loomade kõhud korralikult täis. Parim siirdesööt ehk üleminekusööt on alati hein.

Kui koresööt on väga toitainevaene, siis on paaritusajal viljaga söötmine mõeldav. Sellisel juhul peab söödafronti olema piisavalt ja söötmine korraldatud nii, et uted ei peaks vilja pärast trügima ega võitlema. Kolm esimest tiinusnädalat on kõige kriitilisem aeg, siis embrüo alles kinnitub ja areneb välja platsenta — stressist põhjustatud varased abordid on sel ajal sagedased. Oleme ju tihti mõelnud, miks osad uted kevadel ei poegi — põhjus peitub tihtilugu märkamatutes varajastes abortides või ute kehvas kehakonditsioonis paaritusajal. Ühtlaselt sobivas toitumuses (3-3,5 konditsioonipunkti) viljastub utt hästi, toob suurema tõenäosusega mitmikud ja on piimakas. Kõhn utt seda ei suuda.

Kaalupuuris on lihtne looma kehakonditsiooni hinnata. Foto: Liilia Tali

Kui utt on siiski enne paaritusperioodi algust kõhn (2-2,5 konditsioonipunkti) ja karta on vähest viljakust, siis on mõnikord abi flushingust. See on nn kiire ülessöötmismeetod, kus paarituseelsel ajal ja paarituse algul söödetakse kõhnu uttesid hästi energiarikka söödaga, mis toob kaasa parema ovulatsiooni ja seega kõrgema viljakuse. Juba eelnevalt heas toitumuses uttedel flushing ovulatsiooni eriti ei mõjuta.

Tiinuse algul (soovitavalt kuni kolm nädalat peale jäära karjast väljavõtmist) peame vältima järske söödamuutusi, transporti jms stressi. Tiinuse algul areneb platsenta, sel perioodil on vaja energiarikast sööta ja kindlasti mikroelemente piisavas koguses.

Mikroelementide puudus võib kaasa tuua elujõuetud talled ja suure sünnijärgse suremuse. Niisiis — kontrollige, kas teie loomadel on paaritusajal ja kogu tiinuse vältel ees piisavas koguses õige seleenisisaldusega lammaste või kitsede mineraal. Tuletan siinkohal meelde, et lammaste mineraalis on lüpsikitsede jaoks liiga vähe vaske ja vastupidi –— teie lambad võivad pikaajalisel lüpsikitsede mineraalsööda tarvitamisel saada vasemürgistuse. Piimaloomade mineraalsööt sisaldab palju vaske. Kitsede ja lammaste koossöötmine nõuab igal juhul nuputamist ja siinkohal võib abi olla vatsaboolidest. Vatsaboolid on kokkupressitud mikroelementide silindrikesed, mis viiakse vastava manustajaga suu kaudu makku ja seal püsib see booli tüübist sõltuvalt pool aastat kuni aasta, manustades pidevalt looma organismi õiges koguses mikroelemente. Nii saavad kindlasti õige koguse mineraale need loomad, kes puistemineraali ei söö ja kivistunud mineraalikausile ligigi ei lähe (või ei lasta hierarhia tõttu olla seal senikaua, kui ta oma paarkümmend päevaks vajalikku mineraaligrammi välja näkitseb). Ja nagu öeldud — nii on võimalik lambale makku viia lambabool ja kitsele kitsebool. Ja mikroelementide mure on vähemalt pooleks aastaks murtud. Mineraalsööt peaks ka boolidega loomadele siiski kättesaadav olema, sest boolide koostised on erinevad ja loomad saavad siis vajadusel ise lisaks süüa.

Siinkohal rõhutan, et lakukivi ei ole piisav väikemäletsejate mikroelementide vajaduse katmiseks — lakukivi limpsivad loomad eelkõige tavalise keedusoola maitse pärast ega saa sealt piisavas koguses näiteks kõige vajalikumat tiinusaegset elementi — seleeni. Ega teisi vajalikke mikroelemente — tsinki, mangaani, koobaltit jne. See omakorda toob kaasa elujõuetud talled ja mõnikord ka valgelihastõve.

Paarituses olevate utt-tallede puhul tuleks söötmisküsimustes olla eriti tähelepanelik. Esimese aasta nooruted kasvavad veel ise väga intensiivselt ja nende söötmine energiarikka söödaga on väga oluline. Vanade uttede selja taga oma söögijärjekorda oodates ja pärast mahajäänud kõlkaid süües ei saa nad oma energiavajadust kaetud. Õige oleks paaritusse pandud utt-talled panna omaette gruppi. Seal saab neid tugevamalt sööta ja valida neile sobiva jäära, kes kindlalt tegeleb nooruttedega, mitte aktiivsete vanadega. Ka sellest sõltub meie kevadise poegimisaja edukus.

Uttede söötmise teema lõpetuseks refereerin brittide Better Returns programmi, kus on öeldud, et 70 kg kaaluv utt vajab ühe konditsioonipunkti tõstmiseks 8 lisakilo. Igaüks saab nüüd siit edasi arvutada, kuidas tema söötmissüsteem sellist hüpet võimaldab.

Paaritava jäära puhul peab pidevalt kehakonditsiooni katsuma, see peaks püsima vahemikus 3,5-4. Tavapärase paaritusperioodi ehk pooleteise karjas töötatud kuu jooksul võib jäär kaotada kümme protsenti oma kehakaalust ja kui kaalukadu on suurem, võib osa uttesid tühjaks jääda. Jäär lihtsalt ei jaksa. Kui tundub, et jäär on paaritusperioodi algul kõhn või kõhnub paarituse ajal, siis võiks teda käest juurde sööta. Lisasöödaga peab looma harjutama vähehaaval kogust tõstes (näiteks nädala jooksul) ja kui jäära seedesüsteem on juba uue söödaga harjunud, siis võib jõusööta (näiteks kaer või kaera ja odra segu) anda vähemalt pool kilo päevas. Jäär õpib oma privileegi kiiresti selgeks ja tuleb viljaämbri kannul kasvõi selleks rajatud väikesesse söötmisaeda, uted jäävad sedapuhku kurva näoga aia taha.

Kindlasti peab jäär kogu paaritusperioodi vältel saama lammastele mõeldud mikroelemente, sest ilma nendeta ei toimu spermide valmimist ja tagajärjeks on viljatus.

Loomulikult on mõistlik üle vaadata paaritusgruppide suurus. Kui oleme liiga ahneks läinud ja pannud hea jäära alla sada utte, siis venib meie kevadine poegimisperiood väga pikaks või jääb osa uttesid — näiteks nooremad ja väheaktiivsemad — sootuks tühjaks. Mõistlik paaritusgrupi suurus vanemale jäärale on 50 utte (kuni 70). Noorele mitte rohkem kui 30.

Peale olulist tiinusperioodi algust tuleb rahulik tiinusaja keskosa, kus uted söövad vähem energiarikast sööta ja lamburil on ehk aega ka endal pisut puhata. Ja siis on vaja juba olla valmis tiinuse lõpuks, kus uued tähtsad otsused ootamas.

 

Artikli valmimist toetas