Väikemäletsejate poegimisabist

Liilia Tali, MES lambakasvatuskonsulent

Artikkel ilmus ELKL kuukirjas Lammas ja Kits veebruaris 2020

Poegimisaeg läheneb, on aeg koos üle vaadata põhilised töövõtted poegimisajal. Kõiki järgnevaid
poegimisabivõtteid saame kasutada nii lamba kui kitse peal. Kitse puhul läheb neid lihtsalt palju
harvem tarvis. Eestis on peamiselt tegu lüpsikitsedega ja neil ei ole enamasti poegimise või
piimakusega probleeme. Samas üllatavad kitsed omanikke näiteks ebatiinusega. Probleemiks võib olla
ka väga suur ja turses udar, millest talledel on raske süüa.
Laseme siis oma loomadel ennast üllatada, olles selleks siiski valmistunud.

Alustame kõige olulisemast — stressi vältimisest. Kõigepealt peame tagama tiinele väikemäletsejale
korraliku puhta allapanu ja piisavalt laudaruumi. Ruumis liiga tihedalt paiknevad loomad on stressis
ega saa poegimiseks karjast eemale minna. See omakorda võib kaasa tuua tallede hülgamist.
Loomulik grupist eraldumine on normaalse poegimise esimene tundemärk. Poegimise hetkel ei soovi
utt — üks stressitundlikumaid koduloomi — oma liigikaaslaste ega inimese lähedust. Jälgime eemalt,
et kõik sujuks.

Kitsetalledele võib suurest udarast toitumine alguses raskusi valmistada. Peagi on sündimas ka teine talleke — lootekestad on näha. Foto: L.Tali

Laias laastus saab poegimise jagada avanemisjärguks ja väljutamisjärguks. Neile järgneb
lootekestade väljutamise järk ehk päramiste tulek.

Avanemisjärk võib esmapoegijal kesta erandlikult ka mitu tundi, vanemal väikemäletsejal jääb see poole tunni piiresse. Loom ei söö ega mäletse, püüab karjast eralduda, kõrvad võivad olla suunatud taha, kraabib maad, hingeldab. Kõige enne väljutatakse lootevedelikku täis lootekest, mis laiendab ja libestab sünnitusteid. Seejärel hakkavad häbemest paistma sõraotsad, tallapind suunatud allapoole.

Tervetel korduvalt poeginud lammastel võib suuremas karjas avanemisjärk üsna märkamatuks jääda. Kitsel seevastu on kohe kuulda, kui emakas avanema hakkab — kitsed on väga häälekad kõigis innatsükli ja poegimise etappides.

Avanemisperioodi lõpuks on emakakael maksimaalselt lahti ja sünnitusteedes on loote pea ja esijalad. Häbemest paistavad loote esimesed sõraotsad ja võib-olla ka nina. Enamasti heidab loom siis maha ja hakkab tugevamini pressima. Normaalse poegimise korral liiguvad esijalad sünnitusteedest järk-järgult välja, nähtavale ilmub pea.

Väga lihtsustatult saab enda jaoks poegimise kulgu mõõta 30 minuti reegliga — iga poole tunni järel peab poegija olema liikunud uude etappi. Kui pool tundi tagasi kaapis maad ja valmistus poegima, siis nüüd peaks olema talle sõrad väljas; kui pool tundi tagasi olid jalaotsad väljas, siis nüüd peaks olema pea väljas jne. Jälgime eemalt, et loode liiguks edasi ja appi läheme alles siis, kui muutusi ei toimu.

Kõige sagedasem on abistamisolukord, kus tall on küll õiges asendis, koon esijalgadel, aga ei mahu sellegipoolest välja kas suuruse, peakuju või kitsaste sünnitusteede tõttu. Enamasti on näha siis sõraotsad ja ninaots. Kõige lihtsam on paluda kellelgi looma kinni hoida, tõmmata esijalad ettevaatlikult pikalt välja, astuda jälle eemale ja lasta utel tall ise välja pressida. Pikemalt välja tõmmatud esijalad muudavad talle läbimõõdu väiksemaks, õgvendavad asendit ja võimaldavad loomal poegimine lõpule viia. Nii ei jäta utt talle maha, vaid hakkab teda lakkuma. Kui utt on kurnatud ja presse enam ei ole, tuleb tall välja aidata ja ema nina ette panna.

Rahulikku kogenud utte ei ole vaja poegimisjärgselt eraldi boksi sulgeda. Foto:A.Kuks

Kui tallest on väljas üks jalg ja pea, saab kukla tagant ja ühest jalast hoides talle ikkagi välja
tõmmata. Kasulik oleks sel puhul panna libestit võimalusel talle ja tupeseina vahele, et utt või tall
kuivade sünnitusteede tõttu viga ei saaks. Looteveed on raske poegimise abistamise ajaks tavaliselt
ära tulnud ja kuivalt tõmbamine võib olla ohtlik.
Kui tallel on väljas ainultpeaja mõlemad jalad on suunatud taha, siis peame tõmbamiseks vähemalt
ühe jala talle lõua alt välja tooma. Kui see pole enam võimalik — näiteks on talle pea juba väga
turses vms — siis peame proovima sõrmed nii kaugele talle õlgade suunas lükata kui võimalik ja
näiteks abadest hoides ikkagi tõmmata.

Kindlasti peab sekkuma, kui tall on sünnitusteedes tagurpidi — tagajalad või tuharad ees. Sellisel
juhul ei teki enamasti loomulikku emaka avanemist, sest loote nina ei liigu vastu emakakaela ega
stimuleeri seda avanema. Enamasti puuduvad sel puhul normaalsed kontraktsioonid — utt ei pressi ja
sõrad ei ilmu nähtavale. Ilmub küll vähesel määral lootevedelikku, mis annab märku, et poegimine on
alanud. Kui tunni jooksul peale poegimise algust ja lootevedelike puhkemist pole presse ja sõraotsi ei
ilmu, siis tuleks kindlasti katsuda, mis asendis loode on.

Selleks peab abiline hoidma looma pikali küliliasendis. Pestud ja libestatud käega, sõrmed koos, et
looma mitte vigastada, tuleb tupeesikus katsuda, mis asendis on tall. Kui tall on tagurpidi, siis on
sünnitusteedes saba või tagajalad (saame aru liigeste asetuse ja ülespooles uunatud tallapinna järgi)
ja on vaja kohe aidata, et loode ei lämbuks. Nimelt surutakse nabanöör presside käigus ema vaagna
ja talle tagakeha vahel kinni ja alles emakas paiknev koon hakkab vedelikku sisse ahmima. Normaalse
poegimise puhul on talle koon enne väljas, kui nabanöör kokku surutakse, ja algab hingamine kopsude
abil.

Kui sünnitusteedes on ainult loote saba ja tuharad, siis tuleb ettevaatlikult välja tuua talle tagajalad ja neist tõmmata. Välja
aidatud talle võib veidi aega tagajalgadest rippu hoida, et hingamisteedesse sattunud vedelik välja voolaks, vajadusel puhastada suu ja nina. Jõuetut talle tuleb hõõruda ja masseerida, et kopsud korralikult tööle hakkaks ja vereringe hoogustuks.

Keeruline on olukord ka siis, kui leiame sünnitusteedest vaid talle esijalad, aga pea on tagasipöördunud asendis. Kõigepealt tuleb selgeks teha, kas tegu on ikka ühe ja sama talle jalgadega ja siis püüame pea tuua sirgelt jalgade peale. Sel puhul on abi sünnitusabi nööridest — mistahes pehmemast paelast, mille saab linguna kinnitada väljaulatuvatele esijalgadele. Nüüd saame jalgu õrnalt tagasi lükates proovida, kas pead saab õigesse asendisse keerata. Ilma asendit hoidvate nöörideta võivad jalad tagasi sisse libiseda.

Looma abistamise juures on väga oluline kasutada kaitsvaid
kummi- või kilekindaid. Foto: L.Tali

Igasuguse asendi korrigeerimise juures võib loote emaka suunas tagasilükkamisest kasu olla, sest viimane lõik sünnitusteedest ehk tupeesik on
loote asendi parandamiseks kõige kitsam koht. Emakas on rohkem ruumi. Tagasilükkamist saab kasutada ainult siis, kui talle pea pole veel turses ja oleme kindlad, et me emakat ei vigasta. Samuti ei tohi talle tagasi lükata presside ajal.

Päramiste väljutamine toimub kas kohe poegimisjärgselt või tunni jooksul peale poegimist. Kui umbes kuue tunni jooksul pole päramised ikka veel ära tulnud, tuleb õrnalt sikutades proovida, et need poleks lihtsalt tupeesikusse kleepunud. Kui päramised on ikka veel tugevasti kinni, siis tuleb need lühemaks teha, et loom neile peale ei astuks. Pikema peetuse korral tuleb kutsuda arst, kes määrab emakapõletiku vältimiseks antibiootikumiravi. Päramisi ise ära kiskuda ei või, sest see võib kaasa tuua verejooksu emakast. Äratulnud päramised peab kindlasti laudast välja viima, et nad roiskudes allapanu ei saastaks.

Poegimisabi juures on soovitav kasutada pikki kilekindaid või kummikindaid. Hügieen on tähtis nii looma kui aitaja seisukohast. Lisaks peab arvestama võimaliku nakkusohuga, kui asi puudutab lapseootel naisi. Klamüdioos ja toksoplasmoos on väikesõraliste seas levinud ja loomadega töötaval naisel on poegimisvedelikega kokku puutudes reaalne võimalus rasedust ohustavat nakkust saada.

Poegimisabi kuldreegel ütleb, et liigselt muretseda ja liiga vara sekkuda ei tasu. Enamasti saab loom poegimisega ise hakkama, kui oleme loonud selleks õiged tingimused. Tavaliselt leiame laudast juba sündinud talle, keda ema lakub. Kui kõik on korras, talled ema juures, kõhud täis ja omavaheline side tekkinud, siis saab selline pere väiksemas lambagrupis ka eraldi boksi kinni panemata hakkama. Kui tundub, et talled kipuvad laiali jooksma, emal vajab asi harjumist või on poegimisjärgselt muud probleemid, siis tuleb utt talledega eraldi väikesesse boksi panna. Tallesid tõrjuv utt vajab mõningast mõtlemisaega kaelarihma abil seina külge seotuna.

Päramised ei pruugi olla veel väljutatud, kui tall on juba lakutud ja udarat otsimas. Foto:A.Kuks

Vastsündinud tall vajab kohe peale sündi ternespiima. Talle normaalne kehatemperatuur on 39 kraadi ringis. Alajahtunud tall vajab soojendamist, et ta suudaks ternespiima omastada.

Kel tundub, et poegimisabist veel vara rääkida, saab üle vaadata oma karja söödaratsiooni. Viimasel tiinuskuul peaks väikemäletseja sööt olema väga energiarikas, sest tiine emaka kõrvale palju koresööta lihtsalt enam ei mahu. Nii võib ainult heinaga söötes loom kannatada energiapuuduse all, sest loote kasv on tiinuse ajal kõige intensiivsem. Kui lambad on kõhnapoolsed (NB! katsu konditsiooni iga nädal) ja söögiks ainult jämeda kõrrega hein, siis peaks tiinuse viimase kolmandiku tarbeks heinale lisaks andma iga päev vilja või silo. Loomulikult kuuluvad komplekti lambale mõeldud seleeniga mikroelemendid, et tagada talle normaalne areng ja hoida ära valgelihastõbe.

Alatoitunud tiineid lambaid võib tiinuse lõpul tabada poegimishalvatus. Sel juhul ilmnevad kõhnadel paljulootelistel uttedel tasakaaluhäired, krambid, loomad jäävad lamama ega jaksa enam tõusta.

Kõhna ute talled on väikesed ja elujõuetud, ute udaras pole piima.

Kitse puhul on siin mõned erisused — kitsede jaoks on olemas spetsiaalsed mineraalsöödad, kus üheks oluliseks erinevuseks on suurem vasesisaldus. Ka on kitse kehakonditsioon lamba omast erinev. Lüpsikitsed ja piimalambad on ka hea toitumuse korral kõhnemad kui lihalambad ja neid ei saa samadel alustel hinnata. Tiinete kitsede puhul peabki pigem hoiduma rasvumisest.

Hästitoitunud utel on ühtlane prink udar, milles jagub piima tallede jõudsaks kasvatamiseks. Foto: A.Kuks

Kõige lihtsamad soovitused poegimisaja edukaks kulgemiseks: vali suguloomi hoolega ja anna neile tiinuse lõpus korralikult süüa. Kui esimese jaoks on vist veidi hilja, siis teist veel jõuab.

Samuti jõuab veel endale otsida kutsekoolide loomakasvatuserialadelt või Eesti Maaülikoolist tublisid praktikante, kes aitavad poegimisvalveid teha ja oskavad abi kutsuda, kui vaja.

Hea lambakasvataja hoolib nii omaenda kui oma looma tervisest!

 

Artikli valmimist toetas