Tallede haigused sünnist kuni võõrutamiseni

Ann Mari Anupõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Nagu kõigil elusolenditel, esineb ka lamba- ja kitsetalledel haigestumisi. Suur osa nendest haigustest on välditavad, kui teame, kuidas neid ennetada. Ja nii mõnedki haiguspuhangud saab ära hoida, kui oskame probleemi varakult märgata. Artiklis käsitletavad tõved kehtivad nii lamba- kui kitsetallede kohta, lambaspetsiifilised probleemid on ainult watery mouth ja kaasasündinud probleemid (päraku puudumine, entroopium) — aga nendest juba allpool.

Terve talle füsioloogilised näitajad

Ka ilma loomaarsti hariduseta on teil võimalik paari lihtsa näitaja abil aru saada, kas teie tall on terve või vaevab teda mõni probleem. Talle normaalsed füsioloogilised näitajad:

  • kehatemperatuur 38.5-40.0°C Kraadiklaas on KOHUSTUSLIK varustuse osa!
  • hingamine 38-68 hingetõmmet minutis;
  • terve tall on erk ning liikumishimuline, selg on sirge (haiged talled hoiavad ennast sageli
    tugevalt küürus), kõht on katsudes täidlane ja pehme, tagumik ei ole määrdunud ning
    silma/suu limaskestad on tumeroosad.

Esmaabi varustus poegimisajaks/tallede abistamiseks

Selleks, et esmajoones tallesid iseseisvalt aidata, võiks kodus olla varutud:

  • kraadiklaas;
  • seleeni süstelahus;
  • jood (nabaväädi deso);
  • sond;
  • (lutipudel);
  • glükoosilahus süstimiseks;
  • soojenduskast/soojenduslamp/süsteem, kuidas talle kehatemperatuur taastada.

Poegimisaja ja tallede esmaabivarustus

Vahetult sünnitusest tingitud või sündimisjärgsed probleemid

Kui talled sünnivad tagapikki asetuses (ehk siis tagumised jalad ees), siis on oht, et nad hingavad endale sisse lootevedeliku enne, kui nad ema seest välja saavad. Vahetult pärast sündimist võib neil esineda hingamisraskusi ja loidust, nad ei pruugi piisavalt kiiresti õiget kogust ternespiima tarbida (mis omakorda pärsib nende immuunsüsteemi) ning paari päeva möödudes võib sellest kujuneda välja kopsupõletik. Kui tall on silmnähtavalt loid, hingeldab, pressib tugevalt kõhuga, et hingata, või kuulda on räginaid, siis vajab selline tall antibiootilist ravi.

Kui sünnitus venib pikale või talle pea on vales asendis olemisest tugevalt turses, siis võib samuti juhtuda, et tallel on esialgu tugevad hingamisprobleemid ning ta ei pruugi piisavat kogust ternespiima tarbida. Hapnikuvaegusest võivad osad talled esialgu “totud” olla ja üldse mitte teed udara juurde leida või aru saada, kuidas iseseisev joomine toimib. Selliseid tallesid on mõistlik sondiga sööta ja korduvalt jälgimise all udara juurde juhatada kuni turse on taandunud, tall suudab ise pead hoida ning omapead ema all imemas käia.

1.-3. päev

Alajahtumine ja nälg on peamised surma põhjused vastsündinutel ja kuni paari päeva vanustel talledel. Mida külmem ja märjem on tallede keskkond, seda kiiremini võivad nad alajahtuda. Kuid ka kuivas laudas võib seda juhtuda. Talled alajahtuvad, kuna nad ei saa piisavalt piima kätte. See jällegi
võib olla põhjustatud nii pikale veninud poegimisest ja sellest tulenevalt nõrgast ja kurnatud tallest kui ka utepoolsetest probleemidest. Utel võib olla vähe piima, ta ei lase talle ligi või tal on liiga palju tallesid ning kõigile ei jagu piima.

Talledel võib olla mõõdukas alajahtumine (kehatemperatuur 37-39 kraadi) — tall on veel suuteline jalul püsima ja iseseisvalt imema. Keskmine alajahtumine — tall (kehatemperatuur alla 37 kraadi) on loid, küürus seljaga, tasakaaluhäiretega ning ei ole suuteline enam iseseisvalt udarast piima kätte saama.

Joonis, mis on abiks alajahtunud talledega toimetamisel

Tallede ülessoojendamisel ja söötmisel peab jälgima kindlat järjekorda. Tallel, kes on kõik oma energiavarud ära kasutanud, peab ülessoojendamise eelselt veresuhkru taset tõstma (kas siis sondiga söötmise või glükoosi süsti abil). Vastasel juhul sureb ta ülessoojendamise käigus, kuna ainevahetus
kiireneb, aga energiavarud on otsas ja aju jääb ilma glükoosita.

Sondiga söötmisel andke tallele korraga 50 ml/kilo kohta piima või ternest. Glükoosi süstimisel kõhuõõnde on õige kogus 10 ml/kilo 20% süstelahust. Talledele ei ole mõtet anda suukaudselt glükoosi, kuna nad ei omasta seda. Kui teil puuduvad eelnevad kogemused sondiga söötmisel või glükoosi süstimisel, siis paluge loomaarstil või mõnel tuttaval lambakasvatajal endale need tehnikad ette näidata.

Tallede soojendamisvõimalused peaksid olema varakult läbimõeldud.

Watery mouth ehk kolibakterist tingitud äge põletik on enamasti 1-3-päevaste lambatallede probleem — kitsepidajad selle haiguse pärast muretsema ei pea. Talled on loiud, isutud, alajahtuvad ja suunurkadest võib tilkuda ila. Järgneb kiire surm. Kolibakteri vohamist põhjustab kehv hügieen ja suur asustustihedus (aluspanu on märg, poegimisboksid ei saa piisavat deso, bakterite hulk suureneb iga poegimisnädalaga). Talled, kes ei saanud piisavalt ternespiima, on kõige enam ohustatud. Kolibakterioosi haigestunud talled vajavad kiiret ja tugevat sekkumist, kuid tihtipeale nad ravile ei allu. Vajalik on antibiootiline ravi, tallede sundsöötmine ja soojendamine.

Tallede düsenteeria on klostriidide poolt põhjustatud tallede surmav haigus. Enamasti tabab äkksurm suuri ja hea isuga üksiktallesid. Lahkamisel on näha, et soolestik on kohati tugevalt turses ning tumepunane. Kõhuõõnes võib olla verist vedeliku. Neerud ja maks on pehmed, kohati lausa vedelad isegi siis, kui talle surmast on möödas alles mõni tund. Ka  see haigus, nagu enamus teisedki, on seotud hügieeni probleemidega. Ravida neid loomi ei ole võimalik. Ennetavalt aitab uttede iga aastane vaktsineerimine.

Vedelad neerud

Teetanus on samamoodi nagu klostridioos üks nendest haigustest, mida saab talledel vältida, kui uttesid õigeaegselt enne poegimisperioodi vaktsineerida. Teetanuse põhjustab bakter Clostridium tetani. Haigestunud talled jäävad kangeks (sageli kirjeldatakse “saepuki” moodi asendit). Tall on lõpuks külili maas, pea on kuklas ja jalad pulksirged. Haigestunud talled tuleks humaanselt eutaneerida. Teetanust ei ole võimalik ravida.

Valgelihastõbi ehk seleeni puudus väljendub talledel kahes vormis. Esineb kaasasündinud seleenipuudus. See tähendab, et uttedel ei ole tiinuse ajal piisavas koguses seleeni olnud kättesaadav. Seleenipuuduses talled sünnivad nõrkadena. Nad ei jaksa korralikult seista ning jalgade asend on sageli lihasnõrkuse tagajärjel moondunud. Osadel talledel on ka imemisega raskusi. Hilisem seleenipuudus kujuneb välja nädala vanustel ja vanematel talledel. Ka siin on põhjuseks uted, kellel ei ole ees sobilikku seleeniga rikastatud mineraali. Talled muutuvad samamoodi jõuetuks. Lihaste närbumise tõttu tallede jalad ei kanna neid õieti ning vajuvad alt ära. Raviks on haigestunud talledele (ja ka nende emadele) seleeni süstimine. Jälgige täpselt süstelahusel toodud juhiseid, kuna seleen võib põhjustada ka mürgitust, kui seda ülearu manustada. Karjatervise tagamiseks kontrollige üle teie mineraalis ja söödas sisalduva seleeni kogus. Vajadusel võtke kasutusele suurema seleenisisaldusega mineraal. Puistemineraali tarbivad loomad oluliselt paremini kui lakumineraali.

Teetanuse puhul on talledel sageli jalad kanged ja pulksirged, pea kuklasse asetatud

Kaasasündinud väärarengutest võiks lambakasvataja osata ära tunda entroopiumi (sissepoole keerdunud silmalaug), päraku puudumise ja nabasonga. Kitsetalledel võib nendest väärarengutest väga harva esineda vaid nabasonga.

Entroopiumi puhul on talle üks või mõlemad silmalaud sissepoole keerdus. Silma sarvkesta hõõruvad karvakesed põhjustavad tugeva ärrituse. Tegemist on väga valuliku ning talledele ebameeldiva olukorraga. Talled hoiavad tabandunud silmi sageli kinni või kissitavad. Silmadest eritub nõre ning need võivad tugevalt punetada. Kergematel puhkudel piisab sellest, kui te keerate silmalau õigesse asendisse. Võimalik, et peate seda paar korda kordama. Raskematel juhtudel on vaja loomaarsti sekkumist kas siis kirurgiliselt või silmaaluste süstide näol.

Päraku puudumine võib teinekord jääda mitu päeva märkamata. Paari päeva vanuselt hakkab talle kõht siis tugevalt punni minema ning ta enesetunne halveneb märgatavalt. Osadel juhtudel piisab sellest, et päraku eeldataval asukohal (pundub väljapoole) teha ristikujuline sisselõige selleks, et
loom saaks roojama hakata. Juhul kui lisaks pärakule puudub ka osa jämesoole lõpust, ei ole võimalik talle aidata.

Nabasong võib olla kaasasündinud või traumast tingitud ava kõhuseinas, mida võib väga harva esineda ka kitsetalledel. See ava võib olla piisavalt suur, et soolestik sealt läbi mahuks. Nabasongad tahavad kirurgilist sekkumist ning selleks peab pöörduma loomaarsti poole.

1.-2. elunädal

Kõhulahtisust võivad põhjustada nii viirused kui ka bakterid. Viirustest mängivad rolli rota- ja koroonaviirus. Bakteritest juba eelnevalt mainitud E.coli. Kõhulahtisused on samuti nagu paljud muud haigused põhjustatud saastunud keskkonnast ja/või puudulikust ternespiimast. Mida kauem kestab poegimisperiood, seda rohkem haigusjuhtumeid esineb, kuna haigustekitajate foon keskkonnas on aina suurem. Oluline on keskkonna deso, kuiv ja sügav aluspanu ning üksikloomal kõhulahtisuse põhjuse määramine. Kas tegu on bakterite/viiruste või hoopis koktsiidide poolt põhjustatud
kõhulahtisusega? Vastavalt sellele saab siis ka tallele õige ravi määrata.

Alates 3. elunädalast

Ägedad kõhulahtisused pärast 2. elunädalat on enamasti tingitud koktsiididest ehk ainuraksetest parasiitidest. Oluline on meeles pidada, et tegemist on zoonoosiga (!), mis võib ka inimestele nakatuda. Talledel tekib äkiliselt äge kõhulahtisus. Roe on kollakas-roheline, vesine või verine. Mida hilisem hetk poegimisperioodis, seda suurem on tõenäosus, et talled probleemsetes karjades nakatuvad. Koktsiidid on pidevalt täiskasvanud loomadel olemas ning ei tee neile midagi. Kui talled aga hakkavad neid paljundama ja suurtes hulkades ootsüste väljutama, siis võib juhtuda äge haiguspuhang. Raviks sobib koktsidioosile toltrasuriili baasil ravim. Osad raskemalt haiged talled võivad vajada ka toetavat ravi ning lisasöötmist.

Kuigi naba kaudu tungivad bakterid sisse esimese paari elupäeva jooksul, siis nabaväädipõletik väljendub enamasti alles paarinädalastel talledel. Naba piirkond on paistes ja märg, sageli on bakterid juba edasi liikunud liigestesse, maksa või on hõivanud kogu organismi (septitseemia). Talled
võivad olla loiud ja isutud. Esineb lonkeid ning enamasti on mitu liigest korraga paistes ja valulikud. Kohati võib esineda ka närvinähte või halvatusi. Kõige enam haigestuvad talled, kes ei ole saanud piisavalt ternest ning on märjas ning ebahügieenilises keskkonnas. Ennetavalt on lisaks keskkonna
parendamisele võimalik teha talledele sündides nabaväädi deso. Kõige sobilikum on nabaväät 10%ise joodi sisse kasta. Nabaväädi põletikku haigestunud talled vajavad antibiootilist ravi.

Orf ehk pustulaarne dermatiit on viirusest tingitud nahapõletik, mis väljendub talledel just sageli 2.-3. elunädalal. Tallede huultele ilmuvad punnid ja
kärnad. Halvimatel juhtudel lähevad huuled tugevalt turse ja tall ei suuda enam korralikult imeda. Haavandid võivad ilmuda ka uttede nisadele,
sõrapiirdele ning ka tupele. Orfi puhul on tegemist zoonoosiga, nii et haigestunud loomi käsitledes kandke kindlasti kindaid. Kergematel juhtudel ei ole
vajalik ega võimalik orfi viirusega nakatunud tallesid ravida. Võimalusel võiks nad teistest eraldada. Juhul kui huuled on tugevalt turses ning tallel on
joomisega raskusi, siis on ilmselt protsessis ka juba bakterid kaasatud. Sellisel juhul vajavad talled antibiootilist ravi ja kindlasti ka valuvaigistit. Jälgima peab, et nad korralikult süüa saaksid.

Tugevalt turses huultega tall – raskem orfi vorm. Sellisele tallele peab tagama nii antibiootilise ravi kui valuvaigisti

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tallesid vaevavad haigused on küll mitmekülgsed, kuid 90% neist on
ennetatavad, kui me jälgime kolme lihtsat põhitõde:

  1. hügieen. Poegimisajal peab laut olema kuiv, piisava värske allapanuga. Vajadusel kasutage kuivdeso vahendeid. Olge seda valvsamad, mida kauem poegimisperiood kestab ja mida rohkem loomi laudas on;
  2. kvaliteetne sööt piisavas koguses (nii uttedele kui talledele), kaasa arvatud sobivad mineraalid;
  3. järelvalve, märkmed — olge valmis investeerima oma aega ja pange kõik probleemid kirja. Kasutage kirja pandud infot (udarapõletikud, kehvad iseloomud uttedel, kehva kehakonditsiooniga vanad loomad jne.) selleks, et sügisel loomi prakeerida. Uskuge, järgmine poegimishooaeg tuleb sellevõrra lihtsam.

Fotod: Ann Mari Anupõld

Artikli valmimist toetas: