Karjatäienduse valimine

Ann Mari Anupõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Kujutage ette järgnevat olukorda. Talled on teie karjas võõrutatud ning üldpilt tundub igati viisakas. Patsutate endale vahelduseks õlale. Rohukasv on suurepärane ja seda on ka selle aasta loomadest näha. Kokkuostu eest vastutavad isikud tulevad teie karja üle vaatama, kiidavad enamuse heaks, kuid käputäie loomi praagivad siiski välja. Kõrvale jäetud loomade kasvud on väikesed või mõne kauge ristandesivanema ülearu aborigeenne lõust ei meeldi Kesk-Euroopa turule. Kaup saab tehtud ning korralikud loomad lahkuvad teie hoovilt. Panete nii-öelda praagid karjamaale kosuma ja mõtlete, et teete nad sügisel endale lihaks või suudate veel kuhugi kohalikku turgu lükata. Sügis jõuab kätte kiirelt — muid töid on palju — ja kuidagi juhtus ka veel nii, et jäärapoiss kargas üle aedade ja suutis ilmselt juba osa nendest kõrvalejäetud noorloomadest ära paaritada. “Mis siis ikka”, mõtlete, ja panete need praakloomad põhikarjaga kokku. Ehk praagite nad järgmisel hooajal välja. Aga ainus, mis järgmisel hooajal juhtub, on sama etenduse kerge variatsioon. See aasta ja iga järgnev aasta ei ole teie karja täiendus kriitiliselt valitud parimate eeldustega loomad, vaid hoopis need paar väikesekasvulist või muudmoodi ebasobivat isendit, kes kokkuostust välja jäid. Ja viie aasta pärast praagib hollandlane teie karjast juba üle poole loomadest välja, sest kuidagi on keskmisest kehvemad kasvud ja valet värvi lõustad üllatavalt kiiresti võimust võtnud.

Kuidas see küll juhtuda sai? Võlusõna on geneetika. Teatud ute ja jäära omadused päranduvad järglastele kergesti. Osa omadusi on aga hoopis keerulisem oma karjas kinnitada.

Väga ühtlane järglaskond näitab hea aretustöö tulemust: kari on selekteeritud teatud omaduste järgi ja see näitab ennast ka järgmises generatsioonis. Selliseid tallesid on ka palju lihtsam sööta ja turustada. Foto: Ann Mari Anupõld

Mille järgi tegelikult valida karjatäiendust?

Esiteks peate endale selgeks tegema, mida oma põhikarja uttedelt soovite. Tehke prioriteetide nimekiri. Ute võimalikud soovitud omadused, mida hindame ute vanemate järgi:

  • viljakus. Järglase viljakust mõjutavad nii jäär kui ka utt. Valides karjatäiendust mitmiktallede seast, on suurem tõenäosus, et ka järgnevad generatsioonid saavad olema viljakad;
  • hea piimakus. Piimakust saab hinnata ute udara ja tema järglaste 8 nädala kaalu põhjal. 8- nädalaste tallede kasvu ja kehakaalu on mõjutanud kõige enam utelt saadud piima kogus.
    Hilisemad kaalumised näitavad juba muid söödaväärindamise omadusi;
  • võimalikult iseseisev — head emaomadused. Järglase häid emaomadusi on võimalik hinnata ute käitumise järgi. Iseloomuomadused — närviline käitumine, hoolimatus tallede suhtes — on vägagi pärilikud;

Ute võimalikud soovitud omadused, mida hindame tema vanemate ja ka tema enda välimiku järgi:

  • hea söödaväärindaja;
  • saab võimalikult kargetes tingimustes hakkama (alvarid, aastaringne õuespidamine, ainult heinaga söötmine, jne);
  • head lihavormid;
  • suur karkass;
  • järglaste kiire kasv.

Kuna täiuslikku lammast ei ole olemas, siis heade omadustega on paraku nii, et mida rohkem on üht, seda vähem on teist. Väga heade lihavormidega loomad kipuvad olema kehvad söödaväärindajad (nad vajavad oluliselt rohkem sööta, et ennast elus ja vormis hoida ja siis ka veel järglasi toita), lisaks on neil enamasti väiksem tallede arv. Sellised lambad, kes väga kargetes tingimustes hakkama saavad, on jällegi üldjuhul kehvemate lihavormidega.

Lleyn lambad on üks puhtatõuline lambatõug, kes on aretatud eesmärgiga olema tootmiskarjas head emad: keskmise suurusega, heade emaomadustega, hea söödaväärindaja. Pildil olev loomade grupp on selekteerimise tulemusena väga ühtlane. See muudab söötmise ja majandamise hoopis lihtsamaks. Foto: Ann Mari Anupõld

Nüanss, mida Eestis ei eristata, kuid mis on näiteks brittidel väga selgelt lahku löödud, on aretus- ja tootmiskari. Arvan, et sarnase strateegia rakendamine parandaks oluliselt ka paljude Eesti karjade tulemust. Tootmiskari koosneb väga selgete kriteeriumite järgi toodetud ristanditest, mis vastavad kindlatele emaomadustele. Puhtatõuline aretuskari jälgib aga hoopis muud eesmärki. Tootmis- ja aretuskarja eraldamise mõte on järgnevalt lahti seletatud:

Tootmiskarja eesmärgid:

  • võimalikult lihtne poegimishooaeg (uted on heade emaomadustega, kerged poegimised, uted ei tohi olla võrreldes jääraga liiga väiksed), palju tallesid, hea piimakus;
  • võimalikult väike söödakulu: emad on head söödaväärindajad ja vähenõudlikud;
  • võimalikult kiire kasvu ja heade lihavormidega järglased (jäära poolt saadud omadused), kõik lähevad lihaks.

Briti tootmiskarjades kasutusel olevad ja muuladeks (ingl.k. mule) nimetatud uted on ristandid puhtatõulise vähenõudliku ute ja puhtatõulise lihaka jäära vahel. Muulasid on väga erinevaid, olenevalt mis lambatõuge ristamisel on kasutatud. Muul-uttede eesmärk on aga kõigil ühtne: olla heade emaomadustega lammas, kes on vähenõudlik, kuid piisava raamiga, et toota lihaka jäära pealt kiirekasvulisi järglasi. Uttedena on nendes ristandites kasutatud näiteks Scottish Blackface, Welsh Mountain või Swaledale lambaid. Jääradena enamasti Blueface Leicester. Eestis levinumatest tõugudest võiks sobiva muula saavutamiseks kasutada uttedena näiteks Dala, Islandi ja Gotlandi tõugu lambaid. Jääradeks võiksid olla sobivad Dorseti ja Cheviot’ tõugu lambad. Tulemus võiks olla keskmise kasvu, heade emaomaduste ja hea söödaväärindusega utt, keda kannatab ka väga heade lihavormidega jääraga paaritada.

Puhtatõulise tootmiskarja utena moodustavad meil Eestis levinud tõugudest erandi näteks Lleyn tõugu lambad. Tõug ongi aretatud eesmärgiga saavutada parimate emaomadustega uttesid tootmiskarja.

Aretuskarja eesmärgid:

  • toota puhtatõulisi loomi, kelle tõuomadused on selgelt väljendunud ja üle generatsioonide selles tõus kinnitatud;
  • müüa puhtatõulisi loomi karjatäiendusteks või sugujääradeks;
  • nõuab enamasti suuremaid investeeringuid (sööt, aeg, aretusliinide pidamine), eeldus on, et kasvanud loomad on ka kõrgema turuväärtusega ning ei lähe lihtsalt lihaks;

Sageli on ettevõttes nii tootmiskari kui ka aretuskari. Viimane moodustab loomade hulgast tunduvalt väiksema osakaalu ning täidab väga spetsiifilisi vajadusi.

Kokkuvõtvalt

Kui valite oma noorloomade hulgast karja täiendusi, mõttega neid tootmiskarja uttedeks jätta, siis keskenduge järgmistele omadustele:

  1. hea kasvuga
  2. õiged proportsioonid, hea raami suurus (mitte liiga suur)
  3. hambad korras
  4. sõrad/jalad korras
  5. mitmiktall
  6. hea piimakus
  7. head emaomadused
  8. hea sööda väärindaja

Ülal nimetatud omaduste hindamiseks on esmalt vaja noorlooma ennast hinnata (punktid 1-4). Teiseks aga ka kasutada märkmeid poegimishooaja ja kaalumiste kohta (punktid 5-8).

Kui valite oma noorloomade hulgast karja täiendusi puhtatõulise aretuse jätkuks, siis kontrollnimekiri
võiks olla järgmine:

  • mitmiktall
  • korrektse kasvuga
  • õiged proportsioonid
  • hambad korras
  • sõrad/jalad korras
  • tõu omadused selgelt väljendunud või üle keskmise hästi väljendunud (olenevalt siis tõust): raami suurus, lihavormid, villaku välimus, jne.

Parimate loomade müümata jätmine võib küll esialgu tunduda priiskamisena, kuid nõnda toimetades võite juba järgmisel või ülejärgmisel aastal oma karja tulemusi võrreldes tõdeda, kuidas teie aretusja selekteerimistöö on tõeliselt vilja kandnud.

Kasutatud kirjandus:
Breeding from ewe lambs; the ADAS Beef and Sheep Group; Dr Elwyn Rees ja Kate Phillips.
Performance Recording Your Pedigree Flock; Samuel Boon, Signet Breeding Services
Wikipedia, mule sheep
Lleyn Sheep Society

Artikli valmimist toetas: