Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aastakonverentsi saad järele vaadata siin: https://video.saundland.ee/lammas25/

Päevakava:

11:00 Konverentsi avamine – Priidu Veersalu, Eesti Lamba-ja
Kitsekasvatajate Liidu aseesimees
Sektori ülevaade, turundus ja otsemüük

11:10 -11:40  Lamba- ja kitsekasvatussektori olukord Eestis ja Euroopas.
Bioohutuse meede-  Kristel Maidre

11:40 -12:30 Paneelarutelu – Eesti turul lammaste kokkuost ja liha
väärindamine –  Madis Tiik (MuhuLiha TÜ); Mats Meriste (Hallimäe
lihakarn); Priit Jõesalu (Oruküla OÜ), Janek Mustmaa (Baltic Vianco
Trading AS). Paneeli juhib Marko Hiiemäe (Linnamäe Lihatööstus AS)

Tervis ja bioohutus
12:30 – 12:50  Haiguste olukord Euroopas. Sinikeel – kuidas ära tunda ja
mis on karjakasvataja esimesed sammud – Anne-Ly Veetamm (PTA)

12:50 – 13:40 Paneelarutelu – Parasiiditõrje ja ravimiresistentsus –
Katrin Tähepõld (loomaarst), Maarja Tagel (parasitoloog), Lilian Freiberg
(Ala-Mähkli talu)*Alar Onoper (Eesti Maaülikool). Paneeli juhib Liilia Tali
(Karula lammas OÜ)

13:40-14:30 LÕUNA

Tõuaretus ja Eestis aretatavad lambatõud
14:30-14:50  Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajatest ja
tõuspetsiifikast.  Helena-Krõõt Haidak (Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate
Liidu aretusspetsialist)

Vill – väärtustamine ja käsitöö
14:50 – 15:10 British Wooli kogemus villa käsitlemisel – Haldi
Kranich-Wood, Äriarendusjuht British Wool

15:10 – 15:50 Paneelarutelu – Kuidas luua lisandväärtust ja laiendada
turuvõimalusi – Liina Lehis (Muruvillavabrik OÜ), Kadri Tali
(MuhuMaaLammas MTÜ), Lilian Freiberg (Ala-Mähkli talu). Paneeli juhib Katrin
Kabun

15:50 – 16:10 Kohvipaus

Innovatsioon ja tehnoloogia

16:10-16:30 Digitaalsete tehnoloogiate kasutamine lambakasvatuses ja
nende kasutuse efektiivsusest Eestis – Marwin Joseph Virkus (Eesti
Maaülikooli loomakasvatuse magister 2025, Mäeoja talu OÜ)

16:30-16:50 Päikeseparkides karjatamise kogemus – Siim Sellis (Hauka
farm OÜ)

Noored karjakasvatajad ja tulevik
16:50 – 17:40  Paneelarutelu „Noored sektoris” –, Priidu Veersalu (Iisaka talu), Merilin Hindepere (Loom Looduses OÜ), Marwin Joseph Virkus(Mäeoja talu), Siim Sellis (Hauka Farm OÜ) Paneeli juhib Katrin Tähepõld

17:40-17:50 Kokkuvõte

]]> https://lammas.ee/mahelambakasvatuse-infopaev-talvised-pidamisviisid-29-jaanuaril/ Thu, 05 Feb 2026 14:01:26 +0000 https://lammas.ee/?p=2754

„Toetame elurikkust 

Jahimehed on kaugel sellest, et nõuda kõikide huntide ja teiste kiskjate loodusest eemaldamist. Toetame igati elurikkust ja ka oma tegevusega, jahipidamisega, püüame loodusliku tasakaalu poole. Teejuhtideks sellel teel on teadus ja uuringud. Samuti suurkiskjate ohjamiskava ja erinevate huvigruppide kokkulepped.

Nii teadusuuringud, seireandmed kui ka kehtiv ohjamiskava on tehtud parima võimaliku teadmisepagasi ja päris elust kogutud andmete põhjal. Kõik need uuringud ja seireandmed näitavad, et hundil läheb praegu hästi. Samas on looduses kõik seotud ja ohjamiskava maksimaalsest lubatud karjade arvust oluliselt kõrgem arvukus on hakanud mõjutama teisi ulukeid, kes on huntidele toidubaasiks. Metskitsede arvukus on järsult langenud, samuti põtrade oma …”

Loe edasi siit:

https://www.ejs.ee/hundijaht-peatatud-mis-saab-edasi/

Eesti lamba- ja Kitsekasvatajate Liit ühineb Eesti Jahimeeste Seltsi mõtetega.

Eesti vanasõna

Avaldame mihklipäeval Hallimäe talu peremehe ja lihakarni omaniku Mats Meriste mõtted Eesti lambast ja tema liha söömisest.

Olen väiketootja (ja pea kõik Eesti lambakasvatajad on väiketootjad) ning hindan kõrgelt selle väärtust mida toodan – kvaliteetset lambaliha. Ja kui ma seda toodan, siis pean ma looma tapma. Ei tahaks ühtegi talle asja eest-teist taga tappa – tapaks ikka siis kui sellele lihale (ja muule tapasaadusele) on olemas tarbija, kes sellest lugu peab – minu kasvatatut/toodetut hindab. Ja neid õnneks leidub – iga aastaga ikka enam.

Ja siis heliseb telefon ning järjekordne tore ja teadlik restoraniomanik tahab saada 20 kg karreed (nädalas). Ja sealjuures räägib ta, et hindab Eestimaist väiketootjat, seda, et talled on niitudel kasvanud ja mahedad jne. Tapetud talle lihakeha kaalub nii 20 kg, sellest karreed on nii 1,2 kg. Kui oleks vaja 20 kg talleliha, siis valin ühe ilusa talle välja ja klient saab mis vaja. 20 kg karree jaoks on vaja hukata 17 talle, sealjuures jääb suurem osa sellest lihast (ca 320 kg) üle. Suurtel liinivabrikutel ei ole see suureks probleemiks – lihamass on lihamass, midagi sellest ikka teha saab. Aga meie ei ole suured liinitootjad…

Olen viimastel aastatel sellistele pakkumistele vastanud peakoka külla kutsumisega. Ja kui see on tulnud, siis vaatame koos (elus)loomi, kiidame maastiku ilu ning lõikame üheskoos ühe rümba lahti. Ja kõik kes seda läbi on teinud saavad laiema silmaringi – karree on lihtne valmistada, hõrk ja tunnustatud ent moodustab vaid ca 5% tapetud looma massist. Ja koos katsume leida lahendusi kuidas väärindada kogu talle. Sest tegelikult on kogu talle rümp ülimalt maitsev liha.

Peame lambaliha tutvustama ja müüma! Aga me peame ka väärtustama seda kes me oleme – väiketootjad, peretalud – nime ja näoga. Ja iga meie toodetud lammas on väärt loom ning väärib parimat väärindamist. AS Maag toob kuubikuteks külmutatud lambaliha uuest maailmast – ilma nime ja näota ning väga odavalt. Tallekarree ei vaja tutvustamist – seda teab iga tarbija, et on selline tükk lambast mida pakutakse restoranis – järelikult hea ja söödav. Õpetame tarbijat kogu talle hindama sh hindama seda, et tulebki tarvitada kogu loom ja kvaliteetse talle puhul on kogu loom otsast otsani imemaitsev ja õrn!

12. augusti hommikul rääkis Vikerraadio Ökoskoobi saates Fotografiska peakokk Peeter Pihel – ja rääkis just jätkusuutlikkust kokakunstist ja toidu raiskamise vältimisest. Oli tore kuulda kuidas muuhulgas tõi ta näiteks ka talleliha tarbimine otsast otsani, et nii on eetiline ja jätkusuutlik. Kas see on vaid minu panus või on ta ka mujalt sisendit saanud, ei tea aga mõte on kohale jõudnud – lammas on palju enamat kui karree, kana ei koosne vaid rinnafileest ja veises on tohutult palju rohkem liha kui sisefilees.

Õpetagem klienti tarbima kogu lihakeha – see on tee jätkusuutliku kohaliku (talu)lambaliha turu arengule. Valitud tükkide pakkumine (mis moodustavad kogu toodangust tühise osa) on supermarketikultuuri levitamine (letilt saab võtta tooteid, neil on hind ja see ongi kõik) ja see tapab varem või hiljem väiketootmise ära.

Kitsesid 3577 ning loomapidajaid oli  445.

Konsulent on inimene, kes omab teatud valdkonnas kõrget pädevust — ta käib ennast pidevalt täiendamas, on kursis turul toimuvaga ja omab valdkonnast head ülevaadet. Konsulendiks saamisele on eelnenud mitu aastat valdkonnas tegutsemist, päevi kestnud koolituse läbimine, hulga paberite täitmine ja eksami läbimine kolmeliikmelise komisjoni ees. Lisaks peab konsulent oma pädevust iga 3-5 aasta tagant taastõendama.

Hetkel on Eestis olukord, kus nõustamist toetatakse järgnevas loetelus kuni 90% teenuse hinnast (käibemaksuta): looma- ja taimekasvatus, mahepõllumajandus, metsamajandus, aiandus, mesindus, maaparandus, põllumajandussaaduste töötlemine, keskkonnakaitse ja loodushoid, nõuetele vastavus, töötervishoid ja tööohutus ning toetuste taotlemise. See tähendab, et 41,45€ tunnitasust maksab klient/talunik 4,15€. Kokku saab üks klient aastas võtta nõu kuni kahe täislepingu ehk 3000€ eest nõustamist (millest omanik tasub 10%). Omaniku jaoks on see kuni 72 tundi kõige kõrgemat ja kvaliteetsemat nõu aastas, mida Eestis on võimalik saada. Miks jätta see võimalus kasutamata? Võib-olla teile piisab 10-st tunnist nõuandeteenusest, et lahendada mitu aastat peavalu tekitanud probleem?

Hetkel, kus lamba- ja kitsekasvatus on üsna raskes olukorras, kulub ilmselt igale talunikule ära nõuanne, kuidas kulutusi vähendada ja/või tootlikkust suurendada. Leida üles oma farmi kitsaskohad ning samas otsida võimalused nende lahendamiseks. Algajatele lambakasvatajatele on võimalik jagada kasulikke kontakte, infot neid eesootava kohta jne. Kogenud lambakasvatajale on abiks nõu inimeselt, kes on näinud, mis mujal farmides toimib ja mis mitte. Eks igal konsulendil on ühel või teisel alal rohkem ekspertiisi — kes tunneb paremini looma tervisega seonduvaid küsimusi, kes on pädevam hindamaks sööta ja ratsioone, kes aga mõistab paremini PRIA toetustega seonduvat. Aga endale sobiva inimese leiate kindlasti. Kui konsulendi kasutamise võimalus teis huvi tekitas, siis lisainfo ja konsulendid leiate pikk.ee lehelt.

Artikli valmimist toetas:

Paljud lambakarjad on suvel hädas katkiste ja nn “kärnas” peadega. Tegu on piinava tervisehädaga, mis häirib loomi just karjamaaperioodil. Kõrvade ja silmade ümbrus, sarvekohad, vahel ka nina on karvavabad ja katki. Lihtsamal juhul on peapiirkonnas
ainut kärnad ja villid, raskemal juhul suured veritsevad haavandid. Probleem püsib, kuni päike on intensiivne ja putukad aktiivsed. Ärritajate kadudes — enamasti alles sügisel — armistuvad haavad kiiresti, aga uuel kevadel algab kõik jälle otsast peale.

Katkiste peadega loomad ei taha olla lagedal ja hoiavad terve päeva varju, et pääseda haavu pidevalt ärritavate putukate käest. Koos haigete emadega püsivad siis võsas või laudas ka talled ega lähe sööma. Emal on vähem piima ja talled ei saa ka karjamaarohtu piisavalt. Tabandunud uted on suve lõpul kõhnad ja tiinestuvad halvemini, talled ei kosu. Seega kaasuvad nii otsesed kui kaudsed kahjud.

Põhjusi on otsitud nahalestadest, allergiatest ja nakkushaigustest, aga enamasti on genees üsna lihtne — kombinatsioon villavabast peast, päikesetundlikust nahast ja ärritavatest putukatest. Solaardermatiiti defineeritaksegi kui naha ägedat või kroonilist põletikureaktsiooni päikesevalgusele. Putukad aitavad kaasa, et haavad suve lõpuni püsiksid. Sügisel need küll paranevad, aga armistunud kohtadele ei kasva enam normaalset karvastikku ja seda hullem on järgmisel kevadel, kui karvavaba ala on mullusest suurem. Aastaid solaardermatiidi all kannatanud lammastel on “kortsu tõmbunud” st sidekoestunud kõrvad ja armidest paakunud nägu. Vahel on karvavabad alad ja raskesti paranevad haavad ka seljal, kuhu loom kärbseid peletama ei ulatu. Ka seal muutuvad talvel armistunud laigud suve saabudes jälle haavadeks.

Kuna päikese ja putukate suhtes on meil raske midagi ette võtta, siis saame alustada oma põhikarjavalikust kui peamisest põhjusest. Solaardermatiit on nimelt tugevalt päriliku eelsoodumusega haigus.

Katkise peaga ute või jäära järglased võivad juba esimesest suvest alates olla samuti katkise peaga. Ei maksa armistunud peaga looma ostes või juurdekasvuks valides ennast petta mõttega, et ega see järgmises põlves edasi lähe — läheb küll. Sarnaseid arme võib mõnel juhul tekitada orf või jäärade omavahelised poksimised, aga üldiselt on solaardermatiidi jäljed selgelt äratuntavad.

Katkiste peadega on rohkem hädas valgepealised lambad, kelle nahk on vähem pigmenteerunud ja seetõttu päikese suhtes tundlikum. Siiski on suvel katki ka paljude tumedapealiste lammaste pead ja enamasti on probleemid just “palja” ehk villavaba peaga tõugudel. Villaga kaetud pea tagab rahulikuma karjamaasuve.

Kuna me kõik siiski ei taha oma lammaste päid villaseks aretada või ainult villase peaga tõugusid pidadagi, siis jääb üle valida vastupidavamaid loomi oma karja sees ja oma tõu piires. Kaugeltki mitte kõik villavabad pead ei ole suvel katki, korralik karvastik pea piirkonnas on nahale päikese eest piisav kaitse.

Juba tallede ja noorlammaste puhul on näha, kellel on silmade ja suu ümbrus paljam ja roosam või pea õhema karvkattega. Vahel on kuklal ainult õhuke ude, millest nahk läbi kumab või sarvekohtade ümbrus sünnist saadik paljam — sellistel loomadel ongi suurem tõenäosus suvel hätta jääda. Muidugi tuleb tõsiselt otsa vaadata tallede emadele-isadele ja lugeda, mis karjaraamat kirjutab. Kui mitu suve järjest on kirjas — pea katki — siis ei tasu kauem piinata looma ennast ega jätta karja tema järglasi, kellel kukal paljavõitu. Eriti peavad loomi valima need, kelle karjamaad on märgade putukarohkete alade naabruses metsaga piiratud aladel, kus õhk ei liigu. Seal püsib loomade nahk niiskem ja on väga palju abivalmis putukaid. Tuulele avatud kõrgematel aladel, rannakarjamaadel ja lagedatel laidudel on probleeme solaardermatiidiga vähe.

Importloomade hulgas võib olla suurema solaardermatiidi soodumusega loomi juhul, kui nad tulevad laudaspeetavatest karjadest. Sel juhul probleem kodus ei ilmne ja sellega ka aretuses ei tegeleta. Eestimaised lambad on suvel siiski karjamaal ja peavad olema valitud meie tingimusi arvestades.

Kitsedel on pea enamasti korralikult karvadega kaetud ja suviseid nahamuresid vähem. Küll aga on vahel probleeme villakitsedel, kellel karva asemel pea piirkonnas peenem villaude.

On ka võimalus, et nahareaktsiooni põhjustavad karjamaal leiduvad taimed, mida loom sööb või mille sees liigub. Taimedes leiduvad valgustundlikud ained põhjustavad looma organismi jõudes päikese toimel nahareaktsiooni. Sellisel juhul on tegu fotosensitiivsusega. Konkreetseid taimi välja tuua ei saa, küll aga on erinevatel andmetel ohtlikumad kiirekasvulised ädalakarjamaad või kergelt mürgised taimed. Tegu on lammaste puhul väheuuritud teemaga, aga iga lambakasvataja saab ise jälgida ja märkmeid teha erinevates koplites ilmnenud terviserikete kohta ja uurida seal kasvavaid taimi.

Nagu ülaltoodust nähtub, ei saa solaardermatiiti välja ravida, võimalik on ainult õigete valikutega ära hoida. Kui lambal siiski juba pea katki, peab looma aitama tema haigusnähtusid leevendades. Väga tõsiste nahahaavadega loomad tuleb lauta tuua, et vigastused saaksid paranema hakata. Oma arsti käest võiks küsida antibiootikumi sisaldavat spreid, millega haavu töödelda. Edukalt kasutatakse ka tõrvasalve, mis tekitavad kaitsva kihi haavale. Suve teisel poolel peab olema tähelepanelik, et kärbsed haavu täis ei muneks. Vakladega haavu peab uhtuma voolava veega, villa ümbert ära pügama ja süstima lambale ussirohtu, mis mõjuks ka lülijalgsete vastsetele.

Kogu selle suure töö vältimiseks ja loomade kannatuste vähendamiseks peame eelkõige panustama vastupidavate põhikarjaloomade valikusse.

Artikli valmimist toetas:

Kujutage ette järgnevat olukorda. Talled on teie karjas võõrutatud ning üldpilt tundub igati viisakas. Patsutate endale vahelduseks õlale. Rohukasv on suurepärane ja seda on ka selle aasta loomadest näha. Kokkuostu eest vastutavad isikud tulevad teie karja üle vaatama, kiidavad enamuse heaks, kuid käputäie loomi praagivad siiski välja. Kõrvale jäetud loomade kasvud on väikesed või mõne kauge ristandesivanema ülearu aborigeenne lõust ei meeldi Kesk-Euroopa turule. Kaup saab tehtud ning korralikud loomad lahkuvad teie hoovilt. Panete nii-öelda praagid karjamaale kosuma ja mõtlete, et teete nad sügisel endale lihaks või suudate veel kuhugi kohalikku turgu lükata. Sügis jõuab kätte kiirelt — muid töid on palju — ja kuidagi juhtus ka veel nii, et jäärapoiss kargas üle aedade ja suutis ilmselt juba osa nendest kõrvalejäetud noorloomadest ära paaritada. “Mis siis ikka”, mõtlete, ja panete need praakloomad põhikarjaga kokku. Ehk praagite nad järgmisel hooajal välja. Aga ainus, mis järgmisel hooajal juhtub, on sama etenduse kerge variatsioon. See aasta ja iga järgnev aasta ei ole teie karja täiendus kriitiliselt valitud parimate eeldustega loomad, vaid hoopis need paar väikesekasvulist või muudmoodi ebasobivat isendit, kes kokkuostust välja jäid. Ja viie aasta pärast praagib hollandlane teie karjast juba üle poole loomadest välja, sest kuidagi on keskmisest kehvemad kasvud ja valet värvi lõustad üllatavalt kiiresti võimust võtnud.

Kuidas see küll juhtuda sai? Võlusõna on geneetika. Teatud ute ja jäära omadused päranduvad järglastele kergesti. Osa omadusi on aga hoopis keerulisem oma karjas kinnitada.

Mille järgi tegelikult valida karjatäiendust?

Esiteks peate endale selgeks tegema, mida oma põhikarja uttedelt soovite. Tehke prioriteetide nimekiri. Ute võimalikud soovitud omadused, mida hindame ute vanemate järgi:

• viljakus. Järglase viljakust mõjutavad nii jäär kui ka utt. Valides karjatäiendust mitmiktallede seast, on suurem tõenäosus, et ka järgnevad generatsioonid saavad olema viljakad;
• hea piimakus. Piimakust saab hinnata ute udara ja tema järglaste 8 nädala kaalu põhjal. 8- nädalaste tallede kasvu ja kehakaalu on mõjutanud kõige enam utelt saadud piima kogus.
  Hilisemad kaalumised näitavad juba muid söödaväärindamise omadusi;
• võimalikult iseseisev — head emaomadused. Järglase häid emaomadusi on võimalik hinnata ute käitumise järgi. Iseloomuomadused — närviline käitumine, hoolimatus tallede suhtes — on vägagi pärilikud;

Ute võimalikud soovitud omadused, mida hindame tema vanemate ja ka tema enda välimiku järgi:

• hea söödaväärindaja;
• saab võimalikult kargetes tingimustes hakkama (alvarid, aastaringne õuespidamine, ainult heinaga söötmine, jne);
• head lihavormid;
• suur karkass;
• järglaste kiire kasv.

Kuna täiuslikku lammast ei ole olemas, siis heade omadustega on paraku nii, et mida rohkem on üht, seda vähem on teist. Väga heade lihavormidega loomad kipuvad olema kehvad söödaväärindajad (nad vajavad oluliselt rohkem sööta, et ennast elus ja vormis hoida ja siis ka veel järglasi toita), lisaks on neil enamasti väiksem tallede arv. Sellised lambad, kes väga kargetes tingimustes hakkama saavad, on jällegi üldjuhul kehvemate lihavormidega.

Nüanss, mida Eestis ei eristata, kuid mis on näiteks brittidel väga selgelt lahku löödud, on aretus- ja tootmiskari. Arvan, et sarnase strateegia rakendamine parandaks oluliselt ka paljude Eesti karjade tulemust. Tootmiskari koosneb väga selgete kriteeriumite järgi toodetud ristanditest, mis vastavad kindlatele emaomadustele. Puhtatõuline aretuskari jälgib aga hoopis muud eesmärki. Tootmis- ja aretuskarja eraldamise mõte on järgnevalt lahti seletatud:

Tootmiskarja eesmärgid:

• võimalikult lihtne poegimishooaeg (uted on heade emaomadustega, kerged poegimised, uted ei tohi olla võrreldes jääraga liiga väiksed), palju tallesid, hea piimakus;
• võimalikult väike söödakulu: emad on head söödaväärindajad ja vähenõudlikud;
• võimalikult kiire kasvu ja heade lihavormidega järglased (jäära poolt saadud omadused), kõik lähevad lihaks.

Briti tootmiskarjades kasutusel olevad ja muuladeks (ingl.k. mule) nimetatud uted on ristandid puhtatõulise vähenõudliku ute ja puhtatõulise lihaka jäära vahel. Muulasid on väga erinevaid, olenevalt mis lambatõuge ristamisel on kasutatud. Muul-uttede eesmärk on aga kõigil ühtne: olla heade emaomadustega lammas, kes on vähenõudlik, kuid piisava raamiga, et toota lihaka jäära pealt kiirekasvulisi järglasi. Uttedena on nendes ristandites kasutatud näiteks Scottish Blackface, Welsh Mountain või Swaledale lambaid. Jääradena enamasti Blueface Leicester. Eestis levinumatest tõugudest võiks sobiva muula saavutamiseks kasutada uttedena näiteks Dala, Islandi ja Gotlandi tõugu lambaid. Jääradeks võiksid olla sobivad Dorseti ja Cheviot’ tõugu lambad. Tulemus võiks olla keskmise kasvu, heade emaomaduste ja hea söödaväärindusega utt, keda kannatab ka väga heade lihavormidega jääraga paaritada.

Puhtatõulise tootmiskarja utena moodustavad meil Eestis levinud tõugudest erandi näteks Lleyn tõugu lambad. Tõug ongi aretatud eesmärgiga saavutada parimate emaomadustega uttesid tootmiskarja.

Aretuskarja eesmärgid:

• toota puhtatõulisi loomi, kelle tõuomadused on selgelt väljendunud ja üle generatsioonide selles tõus kinnitatud;
• müüa puhtatõulisi loomi karjatäiendusteks või sugujääradeks;
• nõuab enamasti suuremaid investeeringuid (sööt, aeg, aretusliinide pidamine), eeldus on, et kasvanud loomad on ka kõrgema turuväärtusega ning ei lähe lihtsalt lihaks;

Sageli on ettevõttes nii tootmiskari kui ka aretuskari. Viimane moodustab loomade hulgast tunduvalt väiksema osakaalu ning täidab väga spetsiifilisi vajadusi.

Kokkuvõtvalt

Kui valite oma noorloomade hulgast karja täiendusi, mõttega neid tootmiskarja uttedeks jätta, siis keskenduge järgmistele omadustele:

1. hea kasvuga
2. õiged proportsioonid, hea raami suurus (mitte liiga suur)
3. hambad korras
4. sõrad/jalad korras
5. mitmiktall
6. hea piimakus
7. head emaomadused
8. hea sööda väärindaja

Ülal nimetatud omaduste hindamiseks on esmalt vaja noorlooma ennast hinnata (punktid 1-4). Teiseks aga ka kasutada märkmeid poegimishooaja ja kaalumiste kohta (punktid 5-8).

Kui valite oma noorloomade hulgast karja täiendusi puhtatõulise aretuse jätkuks, siis kontrollnimekiri
võiks olla järgmine:

• mitmiktall
• korrektse kasvuga
• õiged proportsioonid
• hambad korras
• sõrad/jalad korras
• tõu omadused selgelt väljendunud või üle keskmise hästi väljendunud (olenevalt siis tõust): raami suurus, lihavormid, villaku välimus, jne.

Parimate loomade müümata jätmine võib küll esialgu tunduda priiskamisena, kuid nõnda toimetades võite juba järgmisel või ülejärgmisel aastal oma karja tulemusi võrreldes tõdeda, kuidas teie aretusja selekteerimistöö on tõeliselt vilja kandnud.

Kasutatud kirjandus:
Breeding from ewe lambs; the ADAS Beef and Sheep Group; Dr Elwyn Rees ja Kate Phillips.
Performance Recording Your Pedigree Flock; Samuel Boon, Signet Breeding Services
Wikipedia, mule sheep
Lleyn Sheep Society

Artikli valmimist toetas:

Nagu kõigil elusolenditel, esineb ka lamba- ja kitsetalledel haigestumisi. Suur osa nendest haigustest on välditavad, kui teame, kuidas neid ennetada. Ja nii mõnedki haiguspuhangud saab ära hoida, kui oskame probleemi varakult märgata. Artiklis käsitletavad tõved kehtivad nii lamba- kui kitsetallede kohta, lambaspetsiifilised probleemid on ainult watery mouth ja kaasasündinud probleemid (päraku puudumine, entroopium) — aga nendest juba allpool.

Terve talle füsioloogilised näitajad

Ka ilma loomaarsti hariduseta on teil võimalik paari lihtsa näitaja abil aru saada, kas teie tall on terve või vaevab teda mõni probleem. Talle normaalsed füsioloogilised näitajad:

• kehatemperatuur 38.5-40.0°C Kraadiklaas on KOHUSTUSLIK varustuse osa!
• hingamine 38-68 hingetõmmet minutis;
• terve tall on erk ning liikumishimuline, selg on sirge (haiged talled hoiavad ennast sageli
  tugevalt küürus), kõht on katsudes täidlane ja pehme, tagumik ei ole määrdunud ning
  silma/suu limaskestad on tumeroosad.

Esmaabi varustus poegimisajaks/tallede abistamiseks

Selleks, et esmajoones tallesid iseseisvalt aidata, võiks kodus olla varutud:

• kraadiklaas;
• seleeni süstelahus;
• jood (nabaväädi deso);
• sond;
• (lutipudel);
• glükoosilahus süstimiseks;
• soojenduskast/soojenduslamp/süsteem, kuidas talle kehatemperatuur taastada.

Vahetult sünnitusest tingitud või sündimisjärgsed probleemid

Kui talled sünnivad tagapikki asetuses (ehk siis tagumised jalad ees), siis on oht, et nad hingavad endale sisse lootevedeliku enne, kui nad ema seest välja saavad. Vahetult pärast sündimist võib neil esineda hingamisraskusi ja loidust, nad ei pruugi piisavalt kiiresti õiget kogust ternespiima tarbida (mis omakorda pärsib nende immuunsüsteemi) ning paari päeva möödudes võib sellest kujuneda välja kopsupõletik. Kui tall on silmnähtavalt loid, hingeldab, pressib tugevalt kõhuga, et hingata, või kuulda on räginaid, siis vajab selline tall antibiootilist ravi.

Kui sünnitus venib pikale või talle pea on vales asendis olemisest tugevalt turses, siis võib samuti juhtuda, et tallel on esialgu tugevad hingamisprobleemid ning ta ei pruugi piisavat kogust ternespiima tarbida. Hapnikuvaegusest võivad osad talled esialgu “totud” olla ja üldse mitte teed udara juurde leida või aru saada, kuidas iseseisev joomine toimib. Selliseid tallesid on mõistlik sondiga sööta ja korduvalt jälgimise all udara juurde juhatada kuni turse on taandunud, tall suudab ise pead hoida ning omapead ema all imemas käia.

1.-3. päev

Alajahtumine ja nälg on peamised surma põhjused vastsündinutel ja kuni paari päeva vanustel talledel. Mida külmem ja märjem on tallede keskkond, seda kiiremini võivad nad alajahtuda. Kuid ka kuivas laudas võib seda juhtuda. Talled alajahtuvad, kuna nad ei saa piisavalt piima kätte. See jällegi võib olla põhjustatud nii pikale veninud poegimisest ja sellest tulenevalt nõrgast ja kurnatud tallest kui ka utepoolsetest probleemidest. Utel võib olla vähe piima, ta ei lase talle ligi või tal on liiga palju tallesid ning kõigile ei jagu piima.

Talledel võib olla mõõdukas alajahtumine (kehatemperatuur 37-39 kraadi) — tall on veel suuteline jalul püsima ja iseseisvalt imema. Keskmine alajahtumine — tall (kehatemperatuur alla 37 kraadi) on loid, küürus seljaga, tasakaaluhäiretega ning ei ole suuteline enam iseseisvalt udarast piima kätte saama.

Tallede ülessoojendamisel ja söötmisel peab jälgima kindlat järjekorda. Tallel, kes on kõik oma energiavarud ära kasutanud, peab ülessoojendamise eelselt veresuhkru taset tõstma (kas siis sondiga söötmise või glükoosi süsti abil). Vastasel juhul sureb ta ülessoojendamise käigus, kuna ainevahetus kiireneb, aga energiavarud on otsas ja aju jääb ilma glükoosita.

Sondiga söötmisel andke tallele korraga 50 ml/kilo kohta piima või ternest. Glükoosi süstimisel kõhuõõnde on õige kogus 10 ml/kilo 20% süstelahust. Talledele ei ole mõtet anda suukaudselt glükoosi, kuna nad ei omasta seda. Kui teil puuduvad eelnevad kogemused sondiga söötmisel või glükoosi süstimisel, siis paluge loomaarstil või mõnel tuttaval lambakasvatajal endale need tehnikad ette näidata.

Watery mouth ehk kolibakterist tingitud äge põletik on enamasti 1-3-päevaste lambatallede probleem — kitsepidajad selle haiguse pärast muretsema ei pea. Talled on loiud, isutud, alajahtuvad ja suunurkadest võib tilkuda ila. Järgneb kiire surm. Kolibakteri vohamist põhjustab kehv hügieen ja suur asustustihedus (aluspanu on märg, poegimisboksid ei saa piisavat deso, bakterite hulk suureneb iga poegimisnädalaga). Talled, kes ei saanud piisavalt ternespiima, on kõige enam ohustatud. Kolibakterioosi haigestunud talled vajavad kiiret ja tugevat sekkumist, kuid tihtipeale nad ravile ei allu. Vajalik on antibiootiline ravi, tallede sundsöötmine ja soojendamine.

Tallede düsenteeria on klostriidide poolt põhjustatud tallede surmav haigus. Enamasti tabab äkksurm suuri ja hea isuga üksiktallesid. Lahkamisel on näha, et soolestik on kohati tugevalt turses ning tumepunane. Kõhuõõnes võib olla verist vedeliku. Neerud ja maks on pehmed, kohati lausa vedelad isegi siis, kui talle surmast on möödas alles mõni tund. Ka  see haigus, nagu enamus teisedki, on seotud hügieeni probleemidega. Ravida neid loomi ei ole võimalik. Ennetavalt aitab uttede iga aastane vaktsineerimine.

Teetanus on samamoodi nagu klostridioos üks nendest haigustest, mida saab talledel vältida, kui uttesid õigeaegselt enne poegimisperioodi vaktsineerida. Teetanuse põhjustab bakter Clostridium tetani. Haigestunud talled jäävad kangeks (sageli kirjeldatakse “saepuki” moodi asendit). Tall on lõpuks külili maas, pea on kuklas ja jalad pulksirged. Haigestunud talled tuleks humaanselt eutaneerida. Teetanust ei ole võimalik ravida.

Valgelihastõbi ehk seleeni puudus väljendub talledel kahes vormis. Esineb kaasasündinud seleenipuudus. See tähendab, et uttedel ei ole tiinuse ajal piisavas koguses seleeni olnud kättesaadav. Seleenipuuduses talled sünnivad nõrkadena. Nad ei jaksa korralikult seista ning jalgade asend on sageli lihasnõrkuse tagajärjel moondunud. Osadel talledel on ka imemisega raskusi. Hilisem seleenipuudus kujuneb välja nädala vanustel ja vanematel talledel. Ka siin on põhjuseks uted, kellel ei ole ees sobilikku seleeniga rikastatud mineraali. Talled muutuvad samamoodi jõuetuks. Lihaste närbumise tõttu tallede jalad ei kanna neid õieti ning vajuvad alt ära. Raviks on haigestunud talledele (ja ka nende emadele) seleeni süstimine. Jälgige täpselt süstelahusel toodud juhiseid, kuna seleen võib põhjustada ka mürgitust, kui seda ülearu manustada. Karjatervise tagamiseks kontrollige üle teie mineraalis ja söödas sisalduva seleeni kogus. Vajadusel võtke kasutusele suurema seleenisisaldusega mineraal. Puistemineraali tarbivad loomad oluliselt paremini kui lakumineraali.

Kaasasündinud väärarengutest võiks lambakasvataja osata ära tunda entroopiumi (sissepoole keerdunud silmalaug), päraku puudumise ja nabasonga. Kitsetalledel võib nendest väärarengutest väga harva esineda vaid nabasonga.

• Entroopiumi puhul on talle üks või mõlemad silmalaud sissepoole keerdus. Silma sarvkesta hõõruvad karvakesed põhjustavad tugeva ärrituse. Tegemist on väga valuliku ning talledele ebameeldiva olukorraga. Talled hoiavad tabandunud silmi sageli kinni või kissitavad. Silmadest eritub nõre ning need võivad tugevalt punetada. Kergematel puhkudel piisab sellest, kui te keerate silmalau õigesse asendisse. Võimalik, et peate seda paar korda kordama. Raskematel juhtudel on vaja loomaarsti sekkumist kas siis kirurgiliselt või silmaaluste süstide näol.
• Päraku puudumine võib teinekord jääda mitu päeva märkamata. Paari päeva vanuselt hakkab talle kõht siis tugevalt punni minema ning ta enesetunne halveneb märgatavalt. Osadel juhtudel piisab sellest, et päraku eeldataval asukohal (pundub väljapoole) teha ristikujuline sisselõige selleks, et loom saaks roojama hakata. Juhul kui lisaks pärakule puudub ka osa jämesoole lõpust, ei ole võimalik talle aidata.
• Nabasong võib olla kaasasündinud või traumast tingitud ava kõhuseinas, mida võib väga harva esineda ka kitsetalledel. See ava võib olla piisavalt suur, et soolestik sealt läbi mahuks. Nabasongad tahavad kirurgilist sekkumist ning selleks peab pöörduma loomaarsti poole.

1.-2. elunädal

Kõhulahtisust võivad põhjustada nii viirused kui ka bakterid. Viirustest mängivad rolli rota- ja koroonaviirus. Bakteritest juba eelnevalt mainitud E.coli. Kõhulahtisused on samuti nagu paljud muud haigused põhjustatud saastunud keskkonnast ja/või puudulikust ternespiimast. Mida kauem kestab poegimisperiood, seda rohkem haigusjuhtumeid esineb, kuna haigustekitajate foon keskkonnas on aina suurem. Oluline on keskkonna deso, kuiv ja sügav aluspanu ning üksikloomal kõhulahtisuse põhjuse määramine. Kas tegu on bakterite/viiruste või hoopis koktsiidide poolt põhjustatud kõhulahtisusega? Vastavalt sellele saab siis ka tallele õige ravi määrata.

Alates 3. elunädalast

Ägedad kõhulahtisused pärast 2. elunädalat on enamasti tingitud koktsiididest ehk ainuraksetest parasiitidest. Oluline on meeles pidada, et tegemist on zoonoosiga (!), mis võib ka inimestele nakatuda. Talledel tekib äkiliselt äge kõhulahtisus. Roe on kollakas-roheline, vesine või verine. Mida hilisem hetk poegimisperioodis, seda suurem on tõenäosus, et talled probleemsetes karjades nakatuvad. Koktsiidid on pidevalt täiskasvanud loomadel olemas ning ei tee neile midagi. Kui talled aga hakkavad neid paljundama ja suurtes hulkades ootsüste väljutama, siis võib juhtuda äge haiguspuhang. Raviks sobib koktsidioosile toltrasuriili baasil ravim. Osad raskemalt haiged talled võivad vajada ka toetavat ravi ning lisasöötmist.

Kuigi naba kaudu tungivad bakterid sisse esimese paari elupäeva jooksul, siis nabaväädipõletik väljendub enamasti alles paarinädalastel talledel. Naba piirkond on paistes ja märg, sageli on bakterid juba edasi liikunud liigestesse, maksa või on hõivanud kogu organismi (septitseemia). Talled võivad olla loiud ja isutud. Esineb lonkeid ning enamasti on mitu liigest korraga paistes ja valulikud. Kohati võib esineda ka närvinähte või halvatusi. Kõige enam haigestuvad talled, kes ei ole saanud piisavalt ternest ning on märjas ning ebahügieenilises keskkonnas. Ennetavalt on lisaks keskkonna parendamisele võimalik teha talledele sündides nabaväädi deso. Kõige sobilikum on nabaväät 10%ise joodi sisse kasta. Nabaväädi põletikku haigestunud talled vajavad antibiootilist ravi.

Orf ehk pustulaarne dermatiit on viirusest tingitud nahapõletik, mis väljendub talledel just sageli 2.-3. elunädalal. Tallede huultele ilmuvad punnid ja kärnad. Halvimatel juhtudel lähevad huuled tugevalt turse ja tall ei suuda enam korralikult imeda. Haavandid võivad ilmuda ka uttede nisadele,
sõrapiirdele ning ka tupele. Orfi puhul on tegemist zoonoosiga, nii et haigestunud loomi käsitledes kandke kindlasti kindaid. Kergematel juhtudel ei ole vajalik ega võimalik orfi viirusega nakatunud tallesid ravida. Võimalusel võiks nad teistest eraldada. Juhul kui huuled on tugevalt turses ning tallel on joomisega raskusi, siis on ilmselt protsessis ka juba bakterid kaasatud. Sellisel juhul vajavad talled antibiootilist ravi ja kindlasti ka valuvaigistit. Jälgima peab, et nad korralikult süüa saaksid.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tallesid vaevavad haigused on küll mitmekülgsed, kuid 90% neist on
ennetatavad, kui me jälgime kolme lihtsat põhitõde:

1. hügieen. Poegimisajal peab laut olema kuiv, piisava värske allapanuga. Vajadusel kasutage kuivdeso vahendeid. Olge seda valvsamad, mida kauem poegimisperiood kestab ja mida rohkem loomi laudas on;
2. kvaliteetne sööt piisavas koguses (nii uttedele kui talledele), kaasa arvatud sobivad mineraalid;
3. järelvalve, märkmed — olge valmis investeerima oma aega ja pange kõik probleemid kirja. Kasutage kirja pandud infot (udarapõletikud, kehvad iseloomud uttedel, kehva kehakonditsiooniga vanad loomad jne.) selleks, et sügisel loomi prakeerida. Uskuge, järgmine poegimishooaeg tuleb sellevõrra lihtsam.

Fotod: Ann Mari Anupõld

Artikli valmimist toetas: