Eesti vanasõna

Avaldame mihklipäeval Hallimäe talu peremehe ja lihakarni omaniku Mats Meriste mõtted Eesti lambast ja tema liha söömisest.

Olen väiketootja (ja pea kõik Eesti lambakasvatajad on väiketootjad) ning hindan kõrgelt selle väärtust mida toodan – kvaliteetset lambaliha. Ja kui ma seda toodan, siis pean ma looma tapma. Ei tahaks ühtegi talle asja eest-teist taga tappa – tapaks ikka siis kui sellele lihale (ja muule tapasaadusele) on olemas tarbija, kes sellest lugu peab – minu kasvatatut/toodetut hindab. Ja neid õnneks leidub – iga aastaga ikka enam.

Ja siis heliseb telefon ning järjekordne tore ja teadlik restoraniomanik tahab saada 20 kg karreed (nädalas). Ja sealjuures räägib ta, et hindab Eestimaist väiketootjat, seda, et talled on niitudel kasvanud ja mahedad jne. Tapetud talle lihakeha kaalub nii 20 kg, sellest karreed on nii 1,2 kg. Kui oleks vaja 20 kg talleliha, siis valin ühe ilusa talle välja ja klient saab mis vaja. 20 kg karree jaoks on vaja hukata 17 talle, sealjuures jääb suurem osa sellest lihast (ca 320 kg) üle. Suurtel liinivabrikutel ei ole see suureks probleemiks – lihamass on lihamass, midagi sellest ikka teha saab. Aga meie ei ole suured liinitootjad…

Olen viimastel aastatel sellistele pakkumistele vastanud peakoka külla kutsumisega. Ja kui see on tulnud, siis vaatame koos (elus)loomi, kiidame maastiku ilu ning lõikame üheskoos ühe rümba lahti. Ja kõik kes seda läbi on teinud saavad laiema silmaringi – karree on lihtne valmistada, hõrk ja tunnustatud ent moodustab vaid ca 5% tapetud looma massist. Ja koos katsume leida lahendusi kuidas väärindada kogu talle. Sest tegelikult on kogu talle rümp ülimalt maitsev liha.

Peame lambaliha tutvustama ja müüma! Aga me peame ka väärtustama seda kes me oleme – väiketootjad, peretalud – nime ja näoga. Ja iga meie toodetud lammas on väärt loom ning väärib parimat väärindamist. AS Maag toob kuubikuteks külmutatud lambaliha uuest maailmast – ilma nime ja näota ning väga odavalt. Tallekarree ei vaja tutvustamist – seda teab iga tarbija, et on selline tükk lambast mida pakutakse restoranis – järelikult hea ja söödav. Õpetame tarbijat kogu talle hindama sh hindama seda, et tulebki tarvitada kogu loom ja kvaliteetse talle puhul on kogu loom otsast otsani imemaitsev ja õrn!

12. augusti hommikul rääkis Vikerraadio Ökoskoobi saates Fotografiska peakokk Peeter Pihel – ja rääkis just jätkusuutlikkust kokakunstist ja toidu raiskamise vältimisest. Oli tore kuulda kuidas muuhulgas tõi ta näiteks ka talleliha tarbimine otsast otsani, et nii on eetiline ja jätkusuutlik. Kas see on vaid minu panus või on ta ka mujalt sisendit saanud, ei tea aga mõte on kohale jõudnud – lammas on palju enamat kui karree, kana ei koosne vaid rinnafileest ja veises on tohutult palju rohkem liha kui sisefilees.

Õpetagem klienti tarbima kogu lihakeha – see on tee jätkusuutliku kohaliku (talu)lambaliha turu arengule. Valitud tükkide pakkumine (mis moodustavad kogu toodangust tühise osa) on supermarketikultuuri levitamine (letilt saab võtta tooteid, neil on hind ja see ongi kõik) ja see tapab varem või hiljem väiketootmise ära.

Allikas: Rahvuslooma grupp

Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuaretustöö läbiviijaks oli sel perioodil Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS), kelle tööülesanneteks oli jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste ja tõukarjade hindamine, eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuraamatute pidamine, uute parandajatõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine. Kõrvuti puhasaretusega kasutati eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi kiiremini parandada. Eesti tumedapealiste lammaste parandajateks tõugudeks olid sel perioodil oksforddaun, suffolk ja soome maalammas ning eesti valgepealistel lammastel teksel, dala, dorset ja soome maalammas (Piirsalu, 2000).

Jõudluse-ja põlvnemisandmete registreerimiseks lambafarmides anti 1995. aastal välja Lammaste Raamat (Piirsalu, Valdi 1995), mida kasutati järgnevatel aastatel lambakasvatajate poolt pikka aega. Lammaste Raamat  oli mõeldud kasutamiseks lambafarmides jooksvate andmete registreerimiseks vastavalt välja töötatud jõudluskontrolli ja ka lammaste hindamise eeskirjale.

Eesti lammaste tõuraamatuid peeti kuni 1999. aastani kaartidel ning edasi alates 1999.aastast elektroonilise tõuraamatuna andmebaasis OVIS (Piirsalu, 2000. a), mis oli programmeeritud FOX PROW andmebaasis.

Varasemat lammaste jõudluskontrolli süsteemi kaasajastati ELaS poolt edasi ja alates 2004. aastast oli töös veebipõhine lammaste andmebaas Pässu I, mis koondas andmed lammaste jõudluskontrolli ja eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuraamatu  pidamise kohta.

Esimene eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste parandajate tõugude import peale Eesti taasiseseisvumist toimus 1993. aastal, mil imporditi 5 tõujäära Taanist, neist kaks olid  tekseli ja kolm oksforddauni tõugu. Oksforddauni lambaid imporditi veel 1996. a Soomest (Piirsalu, 2000) ning 2000. ja 2002. aastal Taanist (Piirsalu, 2002). Oksforddauni tõug on parandanud eesti tumedapealiste lammaste lihajõudlust (Piirsalu, Lobanov, 1997).

Esimesed dala (tõunimetus praegu norra valge tõug) tõugu lambad imporditi Eestisse 1994. aastal Norrast, 25 utte ja 5 jäära. Alguses kasvatas dala lambaid Tiina Paap Pärnumaal, hiljem veel  Maa-Investeeringute AS. Dala lambaid tunti sel ajal kui  head karjamaakasutajat, suure viljakuse ning hea liha-ja villajõudlusega tõugu. Eestisse imporditud dala uttedelt oli saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dala veresusega ristanditelt 1,84 talle (Zarenz, Kaart, 2000). Eesti tumedapealiste või eesti valgepealiste uttede paaritamisel dala tõugu või soome maalamba jääradega oli võimalik saada suure viljakusega ristanduttesid.  Selliseid pooleverelisi ristanduttesid soovitati paaritada näiteks tekseli või suffolki jääraga, et saada kolme tõu ristandtalled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus (Piirsalu, 2002).

Kõige suurem lihalammaste import toimus 2002. aastal, kui riigi rahalisel toel  osteti 2002. aastal Taanist kokku 122 tõulammast, 16 jäära ja 106 utte (tabel 1; Kalda, 2001; Piirsalu, 2002; Piirsalu, 2009). Imporditi kokku nelja tõugu lambaid, suffolke 5 jäära ja 40 utte, oksforddauni 3 jäära, tekseleid 4 jäära ja 47 utte, dorseteid 4 jäära ja 19 utte. Nende puhtatõuliste kõrge aretusväärtusega lihalammaste baasil sooviti rajada puhtatõuliste lihalammaste (tekseli, suffolki ja dorseti) aretuskarjad, et neid paljundada ja edasi müüa teistesse farmidesse kui kohalike lammaste lihajõudluse parandajaid.

Tabel 1. Taanist Eestisse imporditud tõulambad 2000.- 2002.aastal (Piirsalu, 2002)

*Jäärad  ostetud Eesti Lambakasvatajate Seltsi toetusel
**Lambad soetatud 25% enesefinantseerimisega programmi “Jätkusuutliku lihalambakasvatuse arendamine Eestis” raames

Lisaks nimetatud lambatõugudele toodi sel perioodil ka teisi lambatõugusid.  Nendest arvukamalt 2003. aastal islandi lambaid, kui Osmussaarele rajati perekond Koppelite eestvõtmisel islandi lambafarm Osmussaarele (tabel 2). Toodi ka swifteri ja  gotlandi lambaid ning Ühendkuningriigist swaledale lambaid, muulasid ning sinisepealisi leisteri lambaid (Piirsalu, 2009).

Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste tõulammaste arv ja tõukarjade arv on esitatud tabelis 2 (Piirsalu, 2009). Tõulammaste arv  muutus 1990. aastast 2007. aastani sarnaselt lammaste arvu üldise tendentsiga Eestis. Kui 1990. aastal oli tõumajandeis ligikaudu 6 tuhat tõulammast, siis 1997. aastaks vähenes see vaid 1155-ni. Näiteks 1992.a. tegeleti tõulambakasvatusega kokku 16-s majandis (13-s majandis peeti eesti tumedapealisi lambaid ja vaid kolmes eesti valgepealisi lambaid) ja nendes peeti aasta alguse seisuga 3692 lammast, kelledest aasta lõpuks oli alles 2508 lammast.

Tõukarja hindamise juhendi järgi omistati 1992. aastal aretuskarja nimetus viiele majandile ja viiele talunikule: Karuse kolhoos, Aravete Ühismajand, Muhu kolhoos, Vihula Põllumajandusühistu, Uhtna kolhoos, Uno Türneri talu, Tiiu Mürgi talu, Vello Sooäär, Aire Hallik ja Lembit Laurent. Tõukarja nimetuse said 5 majandit (Läänemaa Sõpruse kolhoos, Ühistu Eeva ja Pere, Abruka PÜ, Lehtse kolhoos, Tsooru kolhoos) ja 5 talunikku (Endel Tamme, Avo Saar Jõgevamaalt, Mai Noorem Tartumaalt, Juhan Uik Valgamaalt, August Kõre Viljandimaalt.

Tõulammaste arvu suurenemine algas 2000. aastast ja 2007. aastal oli Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõukarjades jällegi ca 6000 lammast. Kui üheksakümnendate aastate alguses oli eesti valgepealiste lammaste tõukarjasid vähe ja eesti valgepealine lammas oli isegi hävimisohus, siis hilisematel aastatel (alates 2000-ndast aastast) eesti valgepealiste tõulammaste üldarv ja ka tõukarjade arv stabiliseerus ning üksikutel aastatel oli nende arv isegi ületanud eesti tumedapealiste lammaste arvu (tabel 2). Tõufarmide omanike ring vahetus taasiseseisvumisaastate järel peaaegu 100 protsendiliselt. Vaid mõned üksikud tõulambakasvatajad suutsid lambapidamise säilitada. Üheks selliseks positiivseks näiteks oli Hallikute pere Läänemaal, kus eesti tumedapealiste lammaste tõufarmi pidas legendaarne Kalju Hallik koos oma poja Peep Hallikuga (tabel 5).

Tabel 2. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste tõulammaste ja tõukarjade arv Eestis 1990-2007

* sh 105 islandi lammast

Ajavahemikul 2002.- 2007 kasvas jõudluskontrollis osalevate lammaste ja ka tõuraamatusse kantud lammaste arv. Näiteks 2002. aastal oli tõuraamatus 952 lammast, aga 2006. ja 2007.aastal juba vastavalt 3109 ja 3652 tõulammast.

Jõudluskontrolli läbiviimise iseloom muutus (Piirsalu, 2009) ja seepärast uttede ja jäärade kehamassi ja villatoodangu näitajad on esitatud varasemate aastate kohta (tabel 3). Alates 2002. aastast on täiskasvanud looma kehamassi ja villatoodangu registreerimisest loobutud (tabel 4).

Tabel 3. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade jõudlusnäitajad (1997.–2001. a keskmine)

Tabel 4. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007. a.

Selle perioodi jõudluskontrolliandmete põhjal võis öelda, et eesti tumedapealine lambatõug oli varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadi valget, poolpeenvilla (keskmine peenus uuringute põhjal ca 35 µm). Täiskasvanud eesti tumedapealist tõugu lambad oli üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealist tõugu eakaaslased, kuid olid viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaalusid ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,5-1,6 talle poeginud ute kohta. Mõnedes eesti tumedapealiste lammaste tõufarmides oli uttede viljakus väga kõrge (tabel 5, Piirsalu, 2009), kus uttedelt saadi keskmiselt isegi üle 2 talle poeginud ute kohta (Jüri Patune, Lenne Kaivo farmides). Tallede korrigeeritud kehamass 100 päeva vanuselt oli kõikide tõukarjade keskmisena ligikaudu 25 kg. Parimad eesti tumedapealiste lammaste tõukarjad kuulusid tõukarjade hindamise järgi Lenne Kaivole, Ivo Kruusenbergile, Jüri Patusele, Lilien Veskele, Avo Melgile, Leonid Kirsile.

Tabel 5. Eesti tumedapealiste lammaste tõufarmide jõudluskontrolli tulemused 2005. aastal

× – andmed ebatäpsed
* – andmed laekumata

Tabel 6. Eesti valgepealiste lammaste tõufarmide  jõudluskontrolli tulemused 2005. aastal

× – andmed ebatäpsed
* – andmed laekumata

Eesti valgepealised lambad olid täiskasvanutena väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted olid suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet oli kõrgem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade 1997–2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg. Uttede viljakus oli eesti valgepealistel uttedel kõrgem, sest 100 poeginud ute kohta andsid nad võrreldes eesti tumedapealiste uttedega enamasti kuni 10 enamtalle. Tallede kasvukiiruse osas olid eesti valgepealised talled samaväärsed eesti tumedapealiste eakaaslastega, kui nende kehamass 100 päeva vanuses oli ca 25-27 kg. Kuid 2007.aastal oli eesti valgepealiste talledel tõufarmide keskmisena 100 päeva kehamass juba 27,1 kg, mis ületas eesti tumedapealiste lambatõu vastava näitaja (tabel 4). Parimad eesti valgepealiste lammaste tõukarjad tõukarjade hindamistulemuste põhjal kuulusid Jaan Poolile, Ell Sellisele, Jaan Arule, Urmas Aavale, Imme Nearele, Riivo Kurgpõllule, Aavo Armile, Hugo Vainole (tabel 6).

Kasutatud kirjandus
Kalda H. 2001. Lihalambad Taanist eesti lambatõugude parandamiseks.- Lammas ja Kits, nr. 10, lk. 25-26.
Piirsalu, P., Valdi V. 1995, Lammaste Raamat, ELaS, Tartu, 237 lk.
Piirsalu, P., Lobanov, N. 1997. A comparison of growth and carcass composition of Estonian Blackhead and their crossbred progeny with Oxford Down sire breed. – Proceedings of the 3^rd Baltic Animal Breeding Conference, Riga, 3-4 April, 1997, pp. 93…95.
Piirsalu P. 2000. Eesti tõulammaste aretusprogramm ja geneetiliste parameetrite hindamine. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.14-17.
Piirsalu P. 2000a. Eesti lambatõugude tõuraamatupidamine Eestis. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.23-26
Piirsalu, P. 2002. Lihalambatõugude aretusest Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 4, lk. 10-14.
Piirsalu P. 2003. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja  ühistegelise lammaste tõuaretuse taastamine Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 3, lk. 18-20.
Piirsalu, Peep, 2009. Lambakasvatus.- Raamatus: Eesti Põllumajandus XX sajandil, 3.köide, Ülevaade põllumajandusest siirdeperioodil, Aastad 1990-2008, 1.osa Inimene ja ühiskond, Saku,  lk.774- 784
Zarenz, K., Kaart T. 2000. Importtõugude mõju eesti lambatõugude jõudlusele. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.18-19.

Ühistegelise lammaste aretusorganisatsiooni taastamine sai alguse koos Eesti iseseisvumisega 1990.aastal. Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS) loodi 29. novembril 1928. aastal asukohaga Tallinnas. Seltsi esmaasutajateks olid Georg Ottas Vana Kuustest, Hans Hiiop Tallinnast ning Hans Virkus Juuru vallast Purila mõisast. Eesti Lambakasvatajate Seltsi (ELaS) aktiivseks taastajaks peale 62. aastast vaheaega sai Enhard Musto, kes töötas Eesti Liha-Villalammaste Riikliku Tõulava direktorina kuni selle organisatsiooni likvideerimiseni 20.01.1992.aastal. Peamiselt Enhard Musto ja artikli autori eestvõtmisel töötati välja seltsi põhikiri ja programm, mida mitmekordselt läbi arutati. Enhard Musto poolt kutsuti kokku ELaS taasasutajate liikmete üldkoosolek 25. mail 1990.a. Sellel üldkoosolekul leiti, et on vajalik taastada Eesti Lambakasvatajate Selts, võtta vastu põhikiri ja programm. Selleks arutati läbi ja võeti vastu taasasutajate poolt ette valmistatud seltsi põhikiri ja programm. Valiti seltsile tegevesimees, kelleks sai Enhard Musto ja sekretäriks Peep Piirsalu. Seltsi taasasutajateks olid lisaks nimetatud persoonidele veel Margit Lõokene, Heldor Klaar, Erik Müts, Bruno Möllits, R. Peil, V. Soo, Eduard Viipsi. ELaS põhikiri registreeriti 10.09.1990.a Eesti NSV põllumajandusministeeriumis ning vastava käskkirja allkirjastas ministri asetäitja R. Nymann (Piirsalu, 2003; Piirsalu, 2009).

ELaS registreeriti 3.12.1990. a Tartu Maakonnavalitsuse määrusega nr 64000799 ja see number anti hiljem ELaS registreerimisnumbriks Tartu maakonna ettevõtteregistris 15.02.1992. aastal.

Vaatamata ELaS taastamisele ei olnud lihtne seltsi tööd alustada, sest puudusid vahendid seltsi töötajate palkamiseks. Samuti oli tarvis ümber korraldada lammaste tõuaretussüsteem. 12.04. 1991.a. kutsuti kokku ELaS ja Eesti Liha-Villalammaste Tõuaretusnõukogu ühine üldkoosolek Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi (ELVI) saalis, et likvideerida Tõuaretusnõukogu, viia majandite ja talunike lammaste tõuaretuse juhtimine ühise katuse alla, arutleda seltsi struktuuri ja tegevusvaldkondade üle. Tõuaretusnõukogu koosnes eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõumajandite (kolhooside ja sovhooside) esindajatest ja kohal olid 16 tõumajandist 14 (Aravete, Puka, Maarja, Tsooru, Viru, Uhtna, Karuse, Kanepi, Saare Kaluri, Viitina, Lokuta, Vasalemma, Lehtse ja ühistu Eeva ja Pere esindajad). ELaS poolt osalesid Kalju Hallik, Aavo Saar, üliõpilased Virga ja Alar Valdi, Veljo Männiste, Toivo Põlts, Enhard Musto, Peep Piirsalu. Tollasel koosolekul otsustati peale tuliseid vaidlusi Tõuaretusnõukogu likvideerida ning selle juriidilised liikmed astusid ELaS-i, kusjuures nad ei pidanud maksma seltsi sisseastumismaksu, vaid nõudeks oli tasuda ELaS liikmemaks. E. Musto pidas vajalikuks, et ELaS hakkaks tegelema põhiliselt nelja valdkonnaga: 1. aretusteenistusega, kus osaleksid kõrgaretusfarmid, paljundusfarmid ehk tõufarmid ja tootmisfarmid; 2. teenindusteenistusega (lambavill, pügamine, villa sorteerimine); 3. veterinaarteenistusega ja 4. väljaõppe süsteemi loomisega ja kirjastustegevusega. Samuti tegi ta ettepaneku seltsi ja tõulava tegutsemiseks ühe katuse all, sest riigi poolt finantseeriti vaid tõulava. Samal koosolekul esines Põllumajandusministeeriumi esindaja Rein Tuherm, kes märkis, et tõulava funktsioonid peaksid kavade kohaselt üle minema loodavale Riiklikule Tõuinspektsioonile. Talunik Kalju Hallik märkis, et ELaS peaks aitama lambakasvatussaadusi (vill, liha, lambanahad) realiseerida. 12.04.1991.aasta  koosolekul valiti lõpuks ELaS 16 liikmeline kohalike organisatsioonide juhtide ja seltsi aktiivsete liikmete organiseerimisgrupp. (Lisa 1. ELaS valitud esindajate ja tegevtöötajate nimekirjad).

7. juunil 1991.a toimus ELaS koosolek Luige baasis, kus osalesid E. Musto, K. Hallik, E. Müts, A. Kalamees, P. Piirsalu ja arutluse all oli see, kuidas juriidiliselt õigesti organiseerida lambakasvatajate seltsi struktuuri.

7. novembril 1991.a. toimus järjekordne ELaS koosolek, kus Rein Tuherm Põllumajandusministeeriumist tutvustas 01.jaanuarist 1992.aastast tõulavade baasil loodavat Tõuinspektsiooni struktuuri ja tegevusvaldkondi. Selgus, et Tõuinspektsioonist pidi saama eraldi juriidiline isik Põllumajandusministeeriumi alluvuses ja eelarvel. Samuti sai selgeks, et lammaste tõulava töötajad jäid tööle Tõuinspektsiooni (Elga Kask, Ülle Pus, Lea Kund, Peep Hallik) ja hakkasid tegelema lammaste tõuaretusküsimustega. Samal koosolekul valiti ka seltsi esimest presidenti. Erik Müts esitas Kalju Halliku kandidatuuri. Teisi kandidaate ei esitatud ning 27 poolthääle, 1 erapooletu ja 1 vastuhäälega valitigi Kalju Hallik ELaS esimeseks presidendiks. Kalju Halliku valimisega ELaS presidendiks sai alguse seltsi töö tegelik käivitumine. ELaS põhikirja uus redaktsioon registreeriti 15.02.1992.a. Tartu maakonnavalitsuses, avati arveldusarve Tartu Sotsiaalpangas ning seltsi asukohaks sai Kreutzwaldi 40, Tartu (Piirsalu, 2003; Piirsalu, 2009).

20.02. 1992.a. toimunud eestseisuse koosolekul esitati presidendi poolt välja kaheksa toimkonda  ja nimetati toimkondade juhid (vt Lisa 1). Samal koosolekul kiideti heaks seltsi logo, pitsati kavand ning võeti esimese töötajana tööle alates 1.03.1992.a. raamatupidaja-asjaajaja Taimi Logina. Sellel ametikohal töötas Taimi Logina seltsis kuni 2005. aastani ja enne seltsi taasasutamist alates 1980.aastast Eesti Liha-Villalammaste Tõulavas.

1992.a. laekus ELaS pangaarvele kokku 20 574 krooni, millest 15 000 krooni Põllumajandusministeeriumilt, 5000 krooni Estvikingilt, 432 krooni liikmemaksudest ja 142 krooni teenustöödest. 1992. aastal tegeles tõulambakasvatusega kokku 16 majandit (13-s majandis peeti eesti tumedapealisi lambaid ja vaid kolmes eesti valgepealisi lambaid) ja nendes peeti aasta alguse seisuga 3692 lammast, kellest aasta lõpuks oli alles 2508 lammast. Tõukarja hindamise juhendi järgi omistati aretuskarja nimetus viiele majandile ja viiele talunikule: Karuse kolhoos, Aravete Ühismajand, Muhu kolhoos, Vihula Põllumajandusühistu, Uhtna kolhoos, Türner Uno talu, Mürk Tiiu talu, Sooäär Vello, Hallik Aire ja Laurent Lembitu lambataludele. Tõukarja nimetuse said 5 majandit (Läänemaa Sõpruse kolhoos, Ühistu Eeva ja Pere, Abruka PÜ,  Lehtse kolhoos, Tsooru kolhoos) ja 5 talunikku (Tamme Endel, Saar Avo Jõgevamaalt, Noorem Mai Tartumaalt, Uik Juhan Valgamaalt, Kõre August Viljandimaalt).

1993. aasta oli lambakasvatusele halb aasta, sest lihakombinaadid maksid eluslamba kilost 1…2 krooni ja väikevarujad 2..4 krooni, pesemata villa kokkuost lõppes, sest Riia villapesemistehasesse vedu ja tagasivedu ei tasunud ära, lambanahkade hinnad oli madalad (2…5 kr/tk.). Tänu sellele toimus massiline lammaste arvukuse vähenemine Eestis. Samal aastal tänu presidendi K. Halliku organiseerimisele viidi läbi eluslammaste eksport Süüriasse ja Ungarisse. Lambakasvataja sai eksporditud lammastest 6,3-7 krooni eluskaalu kilo eest ehk 2-5 korda kõrgemat hinda, mis liha hinnaks tegi 15-20 krooni kilo. Tänu edukale ekspordi korraldamisele kasvas ELaS liikmete arv lammaste ekspordi käigus 92-lt 402 liikmeni ja lambaliha siseturu hinnad tõusid 10-20%. Tõuinspektsioonist saadi tänu koostööle Rein Tuhermiga tõuaretuse subsideerimiseks rahalist tuge 120 000 krooni, mis läks erinevate tõuaretusega seotud kulutuste katteks. ELaS taotles rahalist tuge ka peaministrilt hr Mart Laarilt (300 000 krooni), aga Põllumajandusministeeriumi kaudu saadi lohutuseks 60 000 krooni. Lisaks toetas ELaS tegevust eelkõige tänu lammaste ekspordile AS ECS 30 000 ja Lääne maakond 20 000 krooniga. Nende summadega pandi majanduslik alus ELaS’ile ning otsustavat rolli mängis seltsi president Kalju Hallik. 1993. aastal liituti Tõuloomakasvatuse Liiduga ning osteti peale paarikümne aasta pikkust vaheaega uusi tõuloomi Taanist. Imporditi 5 tõujäära, neist 2 valgepealist tekselit ja 3 oksforddauni jäära. Nende loomade sisseostmise organiseerimisega oli tegev eelkõige artikli autor. Eesti riigil puudusid tol ajal veel üheselt mõistetavad tõuloomade importimise reeglid. Reeglid olid kirjas eesti ja venekeelsetena. Artikli autoril oli vaja need tõlkida inglise keelde, mille tõlkimisel oli raskusi paljude haiguste nimetuste tõlkimisega. Reeglid olid sõnastatud selliselt, et praktiliselt ei olnud võimalik tõuloomi üheski riigist importida, kuid läbirääkimiste käigus meie riigi veterinaariateenistuse esindajatega import siiski õnnestus.

Samal aastal viibis lambakasvatajate kutsel ja organisatsiooni VOCA vahendusel Eestis professor Rendy Gottfredson Ameerika Ühendriikidest, kes pidas loenguid Jänedal, Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Tartumaal.

1994. aastal tehti E. Musto poolt ettevalmistustöö ajakirja Lammas ja Kits väljaandmiseks, mille esimesed kaks numbrit ilmusid 1994.a. Ajakirja esimeste numbrite toimetajaks oli E. Musto. Võib öelda, et ELaS töö oli eriti aktiivne just 1993. aastal, mil lambakasvatuse olukord Eestis oli eriti halb.

Mõni aasta hiljem võeti ELaS’i tööle tegevdirektoriks Taivo Hirsnik, kes töötas 1995. aastast kuni 1997.aastani. Kuid 1997.a algusest koondati Tõuaretusinspektsioonist (varem oli koondatud Elga Kask, Peep Hallik) Lea Kund ja Ülle Pus, kes olid töötanud seltsi ruumides ja tegelenud lammaste tõuaretustööga, kuid palka saanud Tõuaretusinspektsioonist. Samal aastal võttis seltsi juhatus vastu otsuse konkursi korras tööle võtta kaks konsulenti, kelle tööülesanneteks said jõudluskontrolli korraldamine ja jõudluskontrolli andmebaasi Ovis (programmeeritud FOX PROW’s) pidamine, tõuraamatu pidamine, tõufarmide hindamine ja tõulammaste hindamine. Tegevdirektori ametikoht koondati. Tõuaretuse peaspetsialistiks valiti konkursi tulemusena 1997. aastal Hillar Kalda ja konsulendiks Kaie Zarens (praegu Ahlskog), kes hiljem läks elama Soome ja jätkas seal oma aretusalast tegevust juba Soome lambatõugudega. Kaie Zarens oli 1997. aastal kaitsnud Eesti Põllumajandusülikoolis magistritöö teemal „Eesti lammaste villa kvaliteedist ja villa omaduste omavahelistest fenotüübilistest seostest“ (juhendaja P. Piirsalu).

Alates 2001. a kuni 2003.a  augustini oli ELaS tööl lammaste aretuse alal vaid peaspetsialist konsulent Hillar Kalda, kes ainukese palgalise töötajana pidi toime tulema lammaste aretustöö läbiviimisega. Nagu näha vähenes sel perioodil ELaS tegevtöötajate ja lammaste aretustööd läbiviijate persoonide arv  drastiliselt, kuid ELaS põhiülesanded said ka siis tehtud. Sellele järgnes periood, kus tegevtöötajatena olid lühiajaliselt ametis Indrek Nõmm ja Vaike Tartes.  2005. aastal sõlmis juhatus tegevjuhi-aretusspetsialisti töölepingu põllumajandusmagister Külli Vikatiga.

Ajavahemikul 1991 kuni 2005 olid seltsi presidendiks või juhatuse esimeheks olnud valitud kolm persooni, kes koos juhatuse teiste liikmetena sel ajal tegevust juhtisid. Seltsi taastamise järgselt oli esimeseks presidendiks Kalju Hallik 1991. aastast kuni 1995. aastani. Seejärel oli seltsi presidendiks/ juhatuse esimeheks 1995. aastast kuni 2004. aastani Peep Piirsalu. Alates 2004. aastast töötas juhatuse esimehena Ell Sellis, kes oli 2003. aastal valitud juhatuse aseesimeheks ning peale P. Piirsalu tagasiastumist 2004. aastal jätkas seltsi juhtimist kuni 2005. aastani (vt Lisa 1).

ELaS poolt anti ajavahemikul 1994-2001 välja ajakirja Lammas ja Kits, millest ilmus 10 numbrit. Ajakirja esimeste numbrite toimetajaks oli Enhard Musto, hiljem Peep Piirsalu. Edasisest ajakirja väljaandmisest loobuti vahendite, aga ka ajakirja kaastööde kokkusaamise raskuse tõttu.

2003. aastal tekkis Eesti lambakasvatajate seltsi kõrvale teine lambakasvatusorganisatsioon, sest mittetulundusühinguna registreeriti Eesti Maalamba Ühing. Ühingu eesmärgiks oli eesti maalamba kui põlistõu ametlik tunnustamine.  2006. aastal toimus ühingu eestvõttel Eestis kogutud 212 teadmata päritoluga lamba vereproovide DNA analüüs. Need uuringud ei kinnitanud ega lükanud ümber eesti maalamba kui tõu olemasolu (Viinalass jt., 2006). Uuringud  näitasid, et geneetiliselt eristunud lammasteks võis pidada peamiselt vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal. Need lambad olid eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest. Hiljem, s.o. 2009.aastal loodi Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatava Anneli Ärmpalu Idvandi eestvõttel MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Veterinaar-ja Toiduameti poolt tunnustati 2016.aastal  MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts kui  kihnu maalamba tõuraamatu pidajaks ja jõudluskontrolli läbiviijaks, mis sisuliselt tähendas ka kihnu maalamba tõuna tunnustamist.

Kasutatud kirjandus
Piirsalu P. 2003. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja  ühistegelise lammaste tõuaretuse taastamine Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 3, lk. 18-20.
Piirsalu, P. 2009. Lambakasvatus.- Raamatus: Eesti Põllumajandus XX sajandil, 3.köide, Ülevaade põllumajandusest siirdeperioodil, Aastad 1990-2008, 1.osa Inimene ja ühiskond, Saku,  lk.774- 784.
Viinalass H., Värv S., Piirsalu P., Saveli O. 2006. Teadmata päritoluga lammastest. – Tõuloomakasvatus, nr. 4, lk. 20-23.