Konsulent on inimene, kes omab teatud valdkonnas kõrget pädevust — ta käib ennast pidevalt täiendamas, on kursis turul toimuvaga ja omab valdkonnast head ülevaadet. Konsulendiks saamisele on eelnenud mitu aastat valdkonnas tegutsemist, päevi kestnud koolituse läbimine, hulga paberite täitmine ja eksami läbimine kolmeliikmelise komisjoni ees. Lisaks peab konsulent oma pädevust iga 3-5 aasta tagant taastõendama.

Hetkel on Eestis olukord, kus nõustamist toetatakse järgnevas loetelus kuni 90% teenuse hinnast (käibemaksuta): looma- ja taimekasvatus, mahepõllumajandus, metsamajandus, aiandus, mesindus, maaparandus, põllumajandussaaduste töötlemine, keskkonnakaitse ja loodushoid, nõuetele vastavus, töötervishoid ja tööohutus ning toetuste taotlemise. See tähendab, et 41,45€ tunnitasust maksab klient/talunik 4,15€. Kokku saab üks klient aastas võtta nõu kuni kahe täislepingu ehk 3000€ eest nõustamist (millest omanik tasub 10%). Omaniku jaoks on see kuni 72 tundi kõige kõrgemat ja kvaliteetsemat nõu aastas, mida Eestis on võimalik saada. Miks jätta see võimalus kasutamata? Võib-olla teile piisab 10-st tunnist nõuandeteenusest, et lahendada mitu aastat peavalu tekitanud probleem?

Hetkel, kus lamba- ja kitsekasvatus on üsna raskes olukorras, kulub ilmselt igale talunikule ära nõuanne, kuidas kulutusi vähendada ja/või tootlikkust suurendada. Leida üles oma farmi kitsaskohad ning samas otsida võimalused nende lahendamiseks. Algajatele lambakasvatajatele on võimalik jagada kasulikke kontakte, infot neid eesootava kohta jne. Kogenud lambakasvatajale on abiks nõu inimeselt, kes on näinud, mis mujal farmides toimib ja mis mitte. Eks igal konsulendil on ühel või teisel alal rohkem ekspertiisi — kes tunneb paremini looma tervisega seonduvaid küsimusi, kes on pädevam hindamaks sööta ja ratsioone, kes aga mõistab paremini PRIA toetustega seonduvat. Aga endale sobiva inimese leiate kindlasti. Kui konsulendi kasutamise võimalus teis huvi tekitas, siis lisainfo ja konsulendid leiate pikk.ee lehelt.

Artikli valmimist toetas:

Paljud lambakarjad on suvel hädas katkiste ja nn “kärnas” peadega. Tegu on piinava tervisehädaga, mis häirib loomi just karjamaaperioodil. Kõrvade ja silmade ümbrus, sarvekohad, vahel ka nina on karvavabad ja katki. Lihtsamal juhul on peapiirkonnas
ainut kärnad ja villid, raskemal juhul suured veritsevad haavandid. Probleem püsib, kuni päike on intensiivne ja putukad aktiivsed. Ärritajate kadudes — enamasti alles sügisel — armistuvad haavad kiiresti, aga uuel kevadel algab kõik jälle otsast peale.

Katkiste peadega loomad ei taha olla lagedal ja hoiavad terve päeva varju, et pääseda haavu pidevalt ärritavate putukate käest. Koos haigete emadega püsivad siis võsas või laudas ka talled ega lähe sööma. Emal on vähem piima ja talled ei saa ka karjamaarohtu piisavalt. Tabandunud uted on suve lõpul kõhnad ja tiinestuvad halvemini, talled ei kosu. Seega kaasuvad nii otsesed kui kaudsed kahjud.

Põhjusi on otsitud nahalestadest, allergiatest ja nakkushaigustest, aga enamasti on genees üsna lihtne — kombinatsioon villavabast peast, päikesetundlikust nahast ja ärritavatest putukatest. Solaardermatiiti defineeritaksegi kui naha ägedat või kroonilist põletikureaktsiooni päikesevalgusele. Putukad aitavad kaasa, et haavad suve lõpuni püsiksid. Sügisel need küll paranevad, aga armistunud kohtadele ei kasva enam normaalset karvastikku ja seda hullem on järgmisel kevadel, kui karvavaba ala on mullusest suurem. Aastaid solaardermatiidi all kannatanud lammastel on “kortsu tõmbunud” st sidekoestunud kõrvad ja armidest paakunud nägu. Vahel on karvavabad alad ja raskesti paranevad haavad ka seljal, kuhu loom kärbseid peletama ei ulatu. Ka seal muutuvad talvel armistunud laigud suve saabudes jälle haavadeks.

Kuna päikese ja putukate suhtes on meil raske midagi ette võtta, siis saame alustada oma põhikarjavalikust kui peamisest põhjusest. Solaardermatiit on nimelt tugevalt päriliku eelsoodumusega haigus.

Katkise peaga ute või jäära järglased võivad juba esimesest suvest alates olla samuti katkise peaga. Ei maksa armistunud peaga looma ostes või juurdekasvuks valides ennast petta mõttega, et ega see järgmises põlves edasi lähe — läheb küll. Sarnaseid arme võib mõnel juhul tekitada orf või jäärade omavahelised poksimised, aga üldiselt on solaardermatiidi jäljed selgelt äratuntavad.

Katkiste peadega on rohkem hädas valgepealised lambad, kelle nahk on vähem pigmenteerunud ja seetõttu päikese suhtes tundlikum. Siiski on suvel katki ka paljude tumedapealiste lammaste pead ja enamasti on probleemid just “palja” ehk villavaba peaga tõugudel. Villaga kaetud pea tagab rahulikuma karjamaasuve.

Kuna me kõik siiski ei taha oma lammaste päid villaseks aretada või ainult villase peaga tõugusid pidadagi, siis jääb üle valida vastupidavamaid loomi oma karja sees ja oma tõu piires. Kaugeltki mitte kõik villavabad pead ei ole suvel katki, korralik karvastik pea piirkonnas on nahale päikese eest piisav kaitse.

Juba tallede ja noorlammaste puhul on näha, kellel on silmade ja suu ümbrus paljam ja roosam või pea õhema karvkattega. Vahel on kuklal ainult õhuke ude, millest nahk läbi kumab või sarvekohtade ümbrus sünnist saadik paljam — sellistel loomadel ongi suurem tõenäosus suvel hätta jääda. Muidugi tuleb tõsiselt otsa vaadata tallede emadele-isadele ja lugeda, mis karjaraamat kirjutab. Kui mitu suve järjest on kirjas — pea katki — siis ei tasu kauem piinata looma ennast ega jätta karja tema järglasi, kellel kukal paljavõitu. Eriti peavad loomi valima need, kelle karjamaad on märgade putukarohkete alade naabruses metsaga piiratud aladel, kus õhk ei liigu. Seal püsib loomade nahk niiskem ja on väga palju abivalmis putukaid. Tuulele avatud kõrgematel aladel, rannakarjamaadel ja lagedatel laidudel on probleeme solaardermatiidiga vähe.

Importloomade hulgas võib olla suurema solaardermatiidi soodumusega loomi juhul, kui nad tulevad laudaspeetavatest karjadest. Sel juhul probleem kodus ei ilmne ja sellega ka aretuses ei tegeleta. Eestimaised lambad on suvel siiski karjamaal ja peavad olema valitud meie tingimusi arvestades.

Kitsedel on pea enamasti korralikult karvadega kaetud ja suviseid nahamuresid vähem. Küll aga on vahel probleeme villakitsedel, kellel karva asemel pea piirkonnas peenem villaude.

On ka võimalus, et nahareaktsiooni põhjustavad karjamaal leiduvad taimed, mida loom sööb või mille sees liigub. Taimedes leiduvad valgustundlikud ained põhjustavad looma organismi jõudes päikese toimel nahareaktsiooni. Sellisel juhul on tegu fotosensitiivsusega. Konkreetseid taimi välja tuua ei saa, küll aga on erinevatel andmetel ohtlikumad kiirekasvulised ädalakarjamaad või kergelt mürgised taimed. Tegu on lammaste puhul väheuuritud teemaga, aga iga lambakasvataja saab ise jälgida ja märkmeid teha erinevates koplites ilmnenud terviserikete kohta ja uurida seal kasvavaid taimi.

Nagu ülaltoodust nähtub, ei saa solaardermatiiti välja ravida, võimalik on ainult õigete valikutega ära hoida. Kui lambal siiski juba pea katki, peab looma aitama tema haigusnähtusid leevendades. Väga tõsiste nahahaavadega loomad tuleb lauta tuua, et vigastused saaksid paranema hakata. Oma arsti käest võiks küsida antibiootikumi sisaldavat spreid, millega haavu töödelda. Edukalt kasutatakse ka tõrvasalve, mis tekitavad kaitsva kihi haavale. Suve teisel poolel peab olema tähelepanelik, et kärbsed haavu täis ei muneks. Vakladega haavu peab uhtuma voolava veega, villa ümbert ära pügama ja süstima lambale ussirohtu, mis mõjuks ka lülijalgsete vastsetele.

Kogu selle suure töö vältimiseks ja loomade kannatuste vähendamiseks peame eelkõige panustama vastupidavate põhikarjaloomade valikusse.

Artikli valmimist toetas:

Kujutage ette järgnevat olukorda. Talled on teie karjas võõrutatud ning üldpilt tundub igati viisakas. Patsutate endale vahelduseks õlale. Rohukasv on suurepärane ja seda on ka selle aasta loomadest näha. Kokkuostu eest vastutavad isikud tulevad teie karja üle vaatama, kiidavad enamuse heaks, kuid käputäie loomi praagivad siiski välja. Kõrvale jäetud loomade kasvud on väikesed või mõne kauge ristandesivanema ülearu aborigeenne lõust ei meeldi Kesk-Euroopa turule. Kaup saab tehtud ning korralikud loomad lahkuvad teie hoovilt. Panete nii-öelda praagid karjamaale kosuma ja mõtlete, et teete nad sügisel endale lihaks või suudate veel kuhugi kohalikku turgu lükata. Sügis jõuab kätte kiirelt — muid töid on palju — ja kuidagi juhtus ka veel nii, et jäärapoiss kargas üle aedade ja suutis ilmselt juba osa nendest kõrvalejäetud noorloomadest ära paaritada. “Mis siis ikka”, mõtlete, ja panete need praakloomad põhikarjaga kokku. Ehk praagite nad järgmisel hooajal välja. Aga ainus, mis järgmisel hooajal juhtub, on sama etenduse kerge variatsioon. See aasta ja iga järgnev aasta ei ole teie karja täiendus kriitiliselt valitud parimate eeldustega loomad, vaid hoopis need paar väikesekasvulist või muudmoodi ebasobivat isendit, kes kokkuostust välja jäid. Ja viie aasta pärast praagib hollandlane teie karjast juba üle poole loomadest välja, sest kuidagi on keskmisest kehvemad kasvud ja valet värvi lõustad üllatavalt kiiresti võimust võtnud.

Kuidas see küll juhtuda sai? Võlusõna on geneetika. Teatud ute ja jäära omadused päranduvad järglastele kergesti. Osa omadusi on aga hoopis keerulisem oma karjas kinnitada.

Mille järgi tegelikult valida karjatäiendust?

Esiteks peate endale selgeks tegema, mida oma põhikarja uttedelt soovite. Tehke prioriteetide nimekiri. Ute võimalikud soovitud omadused, mida hindame ute vanemate järgi:

• viljakus. Järglase viljakust mõjutavad nii jäär kui ka utt. Valides karjatäiendust mitmiktallede seast, on suurem tõenäosus, et ka järgnevad generatsioonid saavad olema viljakad;
• hea piimakus. Piimakust saab hinnata ute udara ja tema järglaste 8 nädala kaalu põhjal. 8- nädalaste tallede kasvu ja kehakaalu on mõjutanud kõige enam utelt saadud piima kogus.
  Hilisemad kaalumised näitavad juba muid söödaväärindamise omadusi;
• võimalikult iseseisev — head emaomadused. Järglase häid emaomadusi on võimalik hinnata ute käitumise järgi. Iseloomuomadused — närviline käitumine, hoolimatus tallede suhtes — on vägagi pärilikud;

Ute võimalikud soovitud omadused, mida hindame tema vanemate ja ka tema enda välimiku järgi:

• hea söödaväärindaja;
• saab võimalikult kargetes tingimustes hakkama (alvarid, aastaringne õuespidamine, ainult heinaga söötmine, jne);
• head lihavormid;
• suur karkass;
• järglaste kiire kasv.

Kuna täiuslikku lammast ei ole olemas, siis heade omadustega on paraku nii, et mida rohkem on üht, seda vähem on teist. Väga heade lihavormidega loomad kipuvad olema kehvad söödaväärindajad (nad vajavad oluliselt rohkem sööta, et ennast elus ja vormis hoida ja siis ka veel järglasi toita), lisaks on neil enamasti väiksem tallede arv. Sellised lambad, kes väga kargetes tingimustes hakkama saavad, on jällegi üldjuhul kehvemate lihavormidega.

Nüanss, mida Eestis ei eristata, kuid mis on näiteks brittidel väga selgelt lahku löödud, on aretus- ja tootmiskari. Arvan, et sarnase strateegia rakendamine parandaks oluliselt ka paljude Eesti karjade tulemust. Tootmiskari koosneb väga selgete kriteeriumite järgi toodetud ristanditest, mis vastavad kindlatele emaomadustele. Puhtatõuline aretuskari jälgib aga hoopis muud eesmärki. Tootmis- ja aretuskarja eraldamise mõte on järgnevalt lahti seletatud:

Tootmiskarja eesmärgid:

• võimalikult lihtne poegimishooaeg (uted on heade emaomadustega, kerged poegimised, uted ei tohi olla võrreldes jääraga liiga väiksed), palju tallesid, hea piimakus;
• võimalikult väike söödakulu: emad on head söödaväärindajad ja vähenõudlikud;
• võimalikult kiire kasvu ja heade lihavormidega järglased (jäära poolt saadud omadused), kõik lähevad lihaks.

Briti tootmiskarjades kasutusel olevad ja muuladeks (ingl.k. mule) nimetatud uted on ristandid puhtatõulise vähenõudliku ute ja puhtatõulise lihaka jäära vahel. Muulasid on väga erinevaid, olenevalt mis lambatõuge ristamisel on kasutatud. Muul-uttede eesmärk on aga kõigil ühtne: olla heade emaomadustega lammas, kes on vähenõudlik, kuid piisava raamiga, et toota lihaka jäära pealt kiirekasvulisi järglasi. Uttedena on nendes ristandites kasutatud näiteks Scottish Blackface, Welsh Mountain või Swaledale lambaid. Jääradena enamasti Blueface Leicester. Eestis levinumatest tõugudest võiks sobiva muula saavutamiseks kasutada uttedena näiteks Dala, Islandi ja Gotlandi tõugu lambaid. Jääradeks võiksid olla sobivad Dorseti ja Cheviot’ tõugu lambad. Tulemus võiks olla keskmise kasvu, heade emaomaduste ja hea söödaväärindusega utt, keda kannatab ka väga heade lihavormidega jääraga paaritada.

Puhtatõulise tootmiskarja utena moodustavad meil Eestis levinud tõugudest erandi näteks Lleyn tõugu lambad. Tõug ongi aretatud eesmärgiga saavutada parimate emaomadustega uttesid tootmiskarja.

Aretuskarja eesmärgid:

• toota puhtatõulisi loomi, kelle tõuomadused on selgelt väljendunud ja üle generatsioonide selles tõus kinnitatud;
• müüa puhtatõulisi loomi karjatäiendusteks või sugujääradeks;
• nõuab enamasti suuremaid investeeringuid (sööt, aeg, aretusliinide pidamine), eeldus on, et kasvanud loomad on ka kõrgema turuväärtusega ning ei lähe lihtsalt lihaks;

Sageli on ettevõttes nii tootmiskari kui ka aretuskari. Viimane moodustab loomade hulgast tunduvalt väiksema osakaalu ning täidab väga spetsiifilisi vajadusi.

Kokkuvõtvalt

Kui valite oma noorloomade hulgast karja täiendusi, mõttega neid tootmiskarja uttedeks jätta, siis keskenduge järgmistele omadustele:

1. hea kasvuga
2. õiged proportsioonid, hea raami suurus (mitte liiga suur)
3. hambad korras
4. sõrad/jalad korras
5. mitmiktall
6. hea piimakus
7. head emaomadused
8. hea sööda väärindaja

Ülal nimetatud omaduste hindamiseks on esmalt vaja noorlooma ennast hinnata (punktid 1-4). Teiseks aga ka kasutada märkmeid poegimishooaja ja kaalumiste kohta (punktid 5-8).

Kui valite oma noorloomade hulgast karja täiendusi puhtatõulise aretuse jätkuks, siis kontrollnimekiri
võiks olla järgmine:

• mitmiktall
• korrektse kasvuga
• õiged proportsioonid
• hambad korras
• sõrad/jalad korras
• tõu omadused selgelt väljendunud või üle keskmise hästi väljendunud (olenevalt siis tõust): raami suurus, lihavormid, villaku välimus, jne.

Parimate loomade müümata jätmine võib küll esialgu tunduda priiskamisena, kuid nõnda toimetades võite juba järgmisel või ülejärgmisel aastal oma karja tulemusi võrreldes tõdeda, kuidas teie aretusja selekteerimistöö on tõeliselt vilja kandnud.

Kasutatud kirjandus:
Breeding from ewe lambs; the ADAS Beef and Sheep Group; Dr Elwyn Rees ja Kate Phillips.
Performance Recording Your Pedigree Flock; Samuel Boon, Signet Breeding Services
Wikipedia, mule sheep
Lleyn Sheep Society

Artikli valmimist toetas:

Nagu kõigil elusolenditel, esineb ka lamba- ja kitsetalledel haigestumisi. Suur osa nendest haigustest on välditavad, kui teame, kuidas neid ennetada. Ja nii mõnedki haiguspuhangud saab ära hoida, kui oskame probleemi varakult märgata. Artiklis käsitletavad tõved kehtivad nii lamba- kui kitsetallede kohta, lambaspetsiifilised probleemid on ainult watery mouth ja kaasasündinud probleemid (päraku puudumine, entroopium) — aga nendest juba allpool.

Terve talle füsioloogilised näitajad

Ka ilma loomaarsti hariduseta on teil võimalik paari lihtsa näitaja abil aru saada, kas teie tall on terve või vaevab teda mõni probleem. Talle normaalsed füsioloogilised näitajad:

• kehatemperatuur 38.5-40.0°C Kraadiklaas on KOHUSTUSLIK varustuse osa!
• hingamine 38-68 hingetõmmet minutis;
• terve tall on erk ning liikumishimuline, selg on sirge (haiged talled hoiavad ennast sageli
  tugevalt küürus), kõht on katsudes täidlane ja pehme, tagumik ei ole määrdunud ning
  silma/suu limaskestad on tumeroosad.

Esmaabi varustus poegimisajaks/tallede abistamiseks

Selleks, et esmajoones tallesid iseseisvalt aidata, võiks kodus olla varutud:

• kraadiklaas;
• seleeni süstelahus;
• jood (nabaväädi deso);
• sond;
• (lutipudel);
• glükoosilahus süstimiseks;
• soojenduskast/soojenduslamp/süsteem, kuidas talle kehatemperatuur taastada.

Vahetult sünnitusest tingitud või sündimisjärgsed probleemid

Kui talled sünnivad tagapikki asetuses (ehk siis tagumised jalad ees), siis on oht, et nad hingavad endale sisse lootevedeliku enne, kui nad ema seest välja saavad. Vahetult pärast sündimist võib neil esineda hingamisraskusi ja loidust, nad ei pruugi piisavalt kiiresti õiget kogust ternespiima tarbida (mis omakorda pärsib nende immuunsüsteemi) ning paari päeva möödudes võib sellest kujuneda välja kopsupõletik. Kui tall on silmnähtavalt loid, hingeldab, pressib tugevalt kõhuga, et hingata, või kuulda on räginaid, siis vajab selline tall antibiootilist ravi.

Kui sünnitus venib pikale või talle pea on vales asendis olemisest tugevalt turses, siis võib samuti juhtuda, et tallel on esialgu tugevad hingamisprobleemid ning ta ei pruugi piisavat kogust ternespiima tarbida. Hapnikuvaegusest võivad osad talled esialgu “totud” olla ja üldse mitte teed udara juurde leida või aru saada, kuidas iseseisev joomine toimib. Selliseid tallesid on mõistlik sondiga sööta ja korduvalt jälgimise all udara juurde juhatada kuni turse on taandunud, tall suudab ise pead hoida ning omapead ema all imemas käia.

1.-3. päev

Alajahtumine ja nälg on peamised surma põhjused vastsündinutel ja kuni paari päeva vanustel talledel. Mida külmem ja märjem on tallede keskkond, seda kiiremini võivad nad alajahtuda. Kuid ka kuivas laudas võib seda juhtuda. Talled alajahtuvad, kuna nad ei saa piisavalt piima kätte. See jällegi võib olla põhjustatud nii pikale veninud poegimisest ja sellest tulenevalt nõrgast ja kurnatud tallest kui ka utepoolsetest probleemidest. Utel võib olla vähe piima, ta ei lase talle ligi või tal on liiga palju tallesid ning kõigile ei jagu piima.

Talledel võib olla mõõdukas alajahtumine (kehatemperatuur 37-39 kraadi) — tall on veel suuteline jalul püsima ja iseseisvalt imema. Keskmine alajahtumine — tall (kehatemperatuur alla 37 kraadi) on loid, küürus seljaga, tasakaaluhäiretega ning ei ole suuteline enam iseseisvalt udarast piima kätte saama.

Tallede ülessoojendamisel ja söötmisel peab jälgima kindlat järjekorda. Tallel, kes on kõik oma energiavarud ära kasutanud, peab ülessoojendamise eelselt veresuhkru taset tõstma (kas siis sondiga söötmise või glükoosi süsti abil). Vastasel juhul sureb ta ülessoojendamise käigus, kuna ainevahetus kiireneb, aga energiavarud on otsas ja aju jääb ilma glükoosita.

Sondiga söötmisel andke tallele korraga 50 ml/kilo kohta piima või ternest. Glükoosi süstimisel kõhuõõnde on õige kogus 10 ml/kilo 20% süstelahust. Talledele ei ole mõtet anda suukaudselt glükoosi, kuna nad ei omasta seda. Kui teil puuduvad eelnevad kogemused sondiga söötmisel või glükoosi süstimisel, siis paluge loomaarstil või mõnel tuttaval lambakasvatajal endale need tehnikad ette näidata.

Watery mouth ehk kolibakterist tingitud äge põletik on enamasti 1-3-päevaste lambatallede probleem — kitsepidajad selle haiguse pärast muretsema ei pea. Talled on loiud, isutud, alajahtuvad ja suunurkadest võib tilkuda ila. Järgneb kiire surm. Kolibakteri vohamist põhjustab kehv hügieen ja suur asustustihedus (aluspanu on märg, poegimisboksid ei saa piisavat deso, bakterite hulk suureneb iga poegimisnädalaga). Talled, kes ei saanud piisavalt ternespiima, on kõige enam ohustatud. Kolibakterioosi haigestunud talled vajavad kiiret ja tugevat sekkumist, kuid tihtipeale nad ravile ei allu. Vajalik on antibiootiline ravi, tallede sundsöötmine ja soojendamine.

Tallede düsenteeria on klostriidide poolt põhjustatud tallede surmav haigus. Enamasti tabab äkksurm suuri ja hea isuga üksiktallesid. Lahkamisel on näha, et soolestik on kohati tugevalt turses ning tumepunane. Kõhuõõnes võib olla verist vedeliku. Neerud ja maks on pehmed, kohati lausa vedelad isegi siis, kui talle surmast on möödas alles mõni tund. Ka  see haigus, nagu enamus teisedki, on seotud hügieeni probleemidega. Ravida neid loomi ei ole võimalik. Ennetavalt aitab uttede iga aastane vaktsineerimine.

Teetanus on samamoodi nagu klostridioos üks nendest haigustest, mida saab talledel vältida, kui uttesid õigeaegselt enne poegimisperioodi vaktsineerida. Teetanuse põhjustab bakter Clostridium tetani. Haigestunud talled jäävad kangeks (sageli kirjeldatakse “saepuki” moodi asendit). Tall on lõpuks külili maas, pea on kuklas ja jalad pulksirged. Haigestunud talled tuleks humaanselt eutaneerida. Teetanust ei ole võimalik ravida.

Valgelihastõbi ehk seleeni puudus väljendub talledel kahes vormis. Esineb kaasasündinud seleenipuudus. See tähendab, et uttedel ei ole tiinuse ajal piisavas koguses seleeni olnud kättesaadav. Seleenipuuduses talled sünnivad nõrkadena. Nad ei jaksa korralikult seista ning jalgade asend on sageli lihasnõrkuse tagajärjel moondunud. Osadel talledel on ka imemisega raskusi. Hilisem seleenipuudus kujuneb välja nädala vanustel ja vanematel talledel. Ka siin on põhjuseks uted, kellel ei ole ees sobilikku seleeniga rikastatud mineraali. Talled muutuvad samamoodi jõuetuks. Lihaste närbumise tõttu tallede jalad ei kanna neid õieti ning vajuvad alt ära. Raviks on haigestunud talledele (ja ka nende emadele) seleeni süstimine. Jälgige täpselt süstelahusel toodud juhiseid, kuna seleen võib põhjustada ka mürgitust, kui seda ülearu manustada. Karjatervise tagamiseks kontrollige üle teie mineraalis ja söödas sisalduva seleeni kogus. Vajadusel võtke kasutusele suurema seleenisisaldusega mineraal. Puistemineraali tarbivad loomad oluliselt paremini kui lakumineraali.

Kaasasündinud väärarengutest võiks lambakasvataja osata ära tunda entroopiumi (sissepoole keerdunud silmalaug), päraku puudumise ja nabasonga. Kitsetalledel võib nendest väärarengutest väga harva esineda vaid nabasonga.

• Entroopiumi puhul on talle üks või mõlemad silmalaud sissepoole keerdus. Silma sarvkesta hõõruvad karvakesed põhjustavad tugeva ärrituse. Tegemist on väga valuliku ning talledele ebameeldiva olukorraga. Talled hoiavad tabandunud silmi sageli kinni või kissitavad. Silmadest eritub nõre ning need võivad tugevalt punetada. Kergematel puhkudel piisab sellest, kui te keerate silmalau õigesse asendisse. Võimalik, et peate seda paar korda kordama. Raskematel juhtudel on vaja loomaarsti sekkumist kas siis kirurgiliselt või silmaaluste süstide näol.
• Päraku puudumine võib teinekord jääda mitu päeva märkamata. Paari päeva vanuselt hakkab talle kõht siis tugevalt punni minema ning ta enesetunne halveneb märgatavalt. Osadel juhtudel piisab sellest, et päraku eeldataval asukohal (pundub väljapoole) teha ristikujuline sisselõige selleks, et loom saaks roojama hakata. Juhul kui lisaks pärakule puudub ka osa jämesoole lõpust, ei ole võimalik talle aidata.
• Nabasong võib olla kaasasündinud või traumast tingitud ava kõhuseinas, mida võib väga harva esineda ka kitsetalledel. See ava võib olla piisavalt suur, et soolestik sealt läbi mahuks. Nabasongad tahavad kirurgilist sekkumist ning selleks peab pöörduma loomaarsti poole.

1.-2. elunädal

Kõhulahtisust võivad põhjustada nii viirused kui ka bakterid. Viirustest mängivad rolli rota- ja koroonaviirus. Bakteritest juba eelnevalt mainitud E.coli. Kõhulahtisused on samuti nagu paljud muud haigused põhjustatud saastunud keskkonnast ja/või puudulikust ternespiimast. Mida kauem kestab poegimisperiood, seda rohkem haigusjuhtumeid esineb, kuna haigustekitajate foon keskkonnas on aina suurem. Oluline on keskkonna deso, kuiv ja sügav aluspanu ning üksikloomal kõhulahtisuse põhjuse määramine. Kas tegu on bakterite/viiruste või hoopis koktsiidide poolt põhjustatud kõhulahtisusega? Vastavalt sellele saab siis ka tallele õige ravi määrata.

Alates 3. elunädalast

Ägedad kõhulahtisused pärast 2. elunädalat on enamasti tingitud koktsiididest ehk ainuraksetest parasiitidest. Oluline on meeles pidada, et tegemist on zoonoosiga (!), mis võib ka inimestele nakatuda. Talledel tekib äkiliselt äge kõhulahtisus. Roe on kollakas-roheline, vesine või verine. Mida hilisem hetk poegimisperioodis, seda suurem on tõenäosus, et talled probleemsetes karjades nakatuvad. Koktsiidid on pidevalt täiskasvanud loomadel olemas ning ei tee neile midagi. Kui talled aga hakkavad neid paljundama ja suurtes hulkades ootsüste väljutama, siis võib juhtuda äge haiguspuhang. Raviks sobib koktsidioosile toltrasuriili baasil ravim. Osad raskemalt haiged talled võivad vajada ka toetavat ravi ning lisasöötmist.

Kuigi naba kaudu tungivad bakterid sisse esimese paari elupäeva jooksul, siis nabaväädipõletik väljendub enamasti alles paarinädalastel talledel. Naba piirkond on paistes ja märg, sageli on bakterid juba edasi liikunud liigestesse, maksa või on hõivanud kogu organismi (septitseemia). Talled võivad olla loiud ja isutud. Esineb lonkeid ning enamasti on mitu liigest korraga paistes ja valulikud. Kohati võib esineda ka närvinähte või halvatusi. Kõige enam haigestuvad talled, kes ei ole saanud piisavalt ternest ning on märjas ning ebahügieenilises keskkonnas. Ennetavalt on lisaks keskkonna parendamisele võimalik teha talledele sündides nabaväädi deso. Kõige sobilikum on nabaväät 10%ise joodi sisse kasta. Nabaväädi põletikku haigestunud talled vajavad antibiootilist ravi.

Orf ehk pustulaarne dermatiit on viirusest tingitud nahapõletik, mis väljendub talledel just sageli 2.-3. elunädalal. Tallede huultele ilmuvad punnid ja kärnad. Halvimatel juhtudel lähevad huuled tugevalt turse ja tall ei suuda enam korralikult imeda. Haavandid võivad ilmuda ka uttede nisadele,
sõrapiirdele ning ka tupele. Orfi puhul on tegemist zoonoosiga, nii et haigestunud loomi käsitledes kandke kindlasti kindaid. Kergematel juhtudel ei ole vajalik ega võimalik orfi viirusega nakatunud tallesid ravida. Võimalusel võiks nad teistest eraldada. Juhul kui huuled on tugevalt turses ning tallel on joomisega raskusi, siis on ilmselt protsessis ka juba bakterid kaasatud. Sellisel juhul vajavad talled antibiootilist ravi ja kindlasti ka valuvaigistit. Jälgima peab, et nad korralikult süüa saaksid.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tallesid vaevavad haigused on küll mitmekülgsed, kuid 90% neist on
ennetatavad, kui me jälgime kolme lihtsat põhitõde:

1. hügieen. Poegimisajal peab laut olema kuiv, piisava värske allapanuga. Vajadusel kasutage kuivdeso vahendeid. Olge seda valvsamad, mida kauem poegimisperiood kestab ja mida rohkem loomi laudas on;
2. kvaliteetne sööt piisavas koguses (nii uttedele kui talledele), kaasa arvatud sobivad mineraalid;
3. järelvalve, märkmed — olge valmis investeerima oma aega ja pange kõik probleemid kirja. Kasutage kirja pandud infot (udarapõletikud, kehvad iseloomud uttedel, kehva kehakonditsiooniga vanad loomad jne.) selleks, et sügisel loomi prakeerida. Uskuge, järgmine poegimishooaeg tuleb sellevõrra lihtsam.

Fotod: Ann Mari Anupõld

Artikli valmimist toetas:

Artikkel ilmus ELKL kuukirjas Lammas ja Kits veebruaris 2020

Poegimisaeg läheneb, on aeg koos üle vaadata põhilised töövõtted poegimisajal. Kõiki järgnevaid poegimisabivõtteid saame kasutada nii lamba kui kitse peal. Kitse puhul läheb neid lihtsalt palju harvem tarvis. Eestis on peamiselt tegu lüpsikitsedega ja neil ei ole enamasti poegimise või piimakusega probleeme. Samas üllatavad kitsed omanikke näiteks ebatiinusega. Probleemiks võib olla ka väga suur ja turses udar, millest talledel on raske süüa. Laseme siis oma loomadel ennast üllatada, olles selleks siiski valmistunud. Alustame kõige olulisemast — stressi vältimisest. Kõigepealt peame tagama tiinele väikemäletsejale
korraliku puhta allapanu ja piisavalt laudaruumi. Ruumis liiga tihedalt paiknevad loomad on stressis ega saa poegimiseks karjast eemale minna. See omakorda võib kaasa tuua tallede hülgamist. Loomulik grupist eraldumine on normaalse poegimise esimene tundemärk. Poegimise hetkel ei sooviutt — üks stressitundlikumaid koduloomi — oma liigikaaslaste ega inimese lähedust. Jälgime eemalt, et kõik sujuks.

Laias laastus saab poegimise jagada avanemisjärguks ja väljutamisjärguks. Neile järgneb lootekestade väljutamise järk ehk päramiste tulek. Avanemisjärk võib esmapoegijal kesta erandlikult ka mitu tundi, vanemal väikemäletsejal jääb see poole tunni piiresse. Loom ei söö ega mäletse, püüab karjast eralduda, kõrvad võivad olla suunatud taha, kraabib maad, hingeldab. Kõige enne väljutatakse lootevedelikku täis lootekest, mis laiendab ja libestab sünnitusteid. Seejärel hakkavad häbemest paistma sõraotsad, tallapind suunatud allapoole. Tervetel korduvalt poeginud lammastel võib suuremas karjas avanemisjärk üsna märkamatuks jääda. Kitsel seevastu on kohe kuulda, kui emakas avanema hakkab — kitsed on väga häälekad kõigis innatsükli ja poegimise etappides. Avanemisperioodi lõpuks on emakakael maksimaalselt lahti ja sünnitusteedes on loote pea ja esijalad. Häbemest paistavad loote esimesed sõraotsad ja võib-olla ka nina. Enamasti heidab loom siis maha ja hakkab tugevamini pressima. Normaalse poegimise korral liiguvad esijalad sünnitusteedest järk-järgult välja, nähtavale ilmub pea.

Väga lihtsustatult saab enda jaoks poegimise kulgu mõõta 30 minuti reegliga — iga poole tunni järel peab poegija olema liikunud uude etappi. Kui pool tundi tagasi kaapis maad ja valmistus poegima, siis nüüd peaks olema talle sõrad väljas; kui pool tundi tagasi olid jalaotsad väljas, siis nüüd peaks olema pea väljas jne. Jälgime eemalt, et loode liiguks edasi ja appi läheme alles siis, kui muutusi ei toimu.

Kõige sagedasem on abistamisolukord, kus tall on küll õiges asendis, koon esijalgadel, aga ei mahu sellegipoolest välja kas suuruse, peakuju või kitsaste sünnitusteede tõttu. Enamasti on näha siis sõraotsad ja ninaots. Kõige lihtsam on paluda kellelgi looma kinni hoida, tõmmata esijalad ettevaatlikult pikalt välja, astuda jälle eemale ja lasta utel tall ise välja pressida. Pikemalt välja tõmmatud esijalad muudavad talle läbimõõdu väiksemaks, õgvendavad asendit ja võimaldavad loomal poegimine lõpule viia. Nii ei jäta utt talle maha, vaid hakkab teda lakkuma. Kui utt on kurnatud ja presse enam ei ole, tuleb tall välja aidata ja ema nina ette panna.

Kui tallest on väljas üks jalg ja pea, saab kukla tagant ja ühest jalast hoides talle ikkagi välja tõmmata. Kasulik oleks sel puhul panna libestit võimalusel talle ja tupeseina vahele, et utt või tall kuivade sünnitusteede tõttu viga ei saaks. Looteveed on raske poegimise abistamise ajaks tavaliselt ära tulnud ja kuivalt tõmbamine võib olla ohtlik. Kui tallel on väljas ainultpeaja mõlemad jalad on suunatud taha, siis peame tõmbamiseks vähemalt ühe jala talle lõua alt välja tooma. Kui see pole enam võimalik — näiteks on talle pea juba väga turses vms — siis peame proovima sõrmed nii kaugele talle õlgade suunas lükata kui võimalik ja näiteks abadest hoides ikkagi tõmmata. Kindlasti peab sekkuma, kui tall on sünnitusteedes tagurpidi — tagajalad või tuharad ees. Sellisel juhul ei teki enamasti loomulikku emaka avanemist, sest loote nina ei liigu vastu emakakaela ega stimuleeri seda avanema. Enamasti puuduvad sel puhul normaalsed kontraktsioonid — utt ei pressi ja sõrad ei ilmu nähtavale. Ilmub küll vähesel määral lootevedelikku, mis annab märku, et poegimine on alanud. Kui tunni jooksul peale poegimise algust ja lootevedelike puhkemist pole presse ja sõraotsi ei ilmu, siis tuleks kindlasti katsuda, mis asendis loode on. Selleks peab abiline hoidma looma pikali küliliasendis. Pestud ja libestatud käega, sõrmed koos, et looma mitte vigastada, tuleb tupeesikus katsuda, mis asendis on tall. Kui tall on tagurpidi, siis on sünnitusteedes saba või tagajalad (saame aru liigeste asetuse ja ülespooles uunatud tallapinna järgi) ja on vaja kohe aidata, et loode ei lämbuks. Nimelt surutakse nabanöör presside käigus ema vaagna ja talle tagakeha vahel kinni ja alles emakas paiknev koon hakkab vedelikku sisse ahmima. Normaalse poegimise puhul on talle koon enne väljas, kui nabanöör kokku surutakse, ja algab hingamine kopsude abil.

Kui sünnitusteedes on ainult loote saba ja tuharad, siis tuleb ettevaatlikult välja tuua talle tagajalad ja neist tõmmata. Välja aidatud talle võib veidi aega tagajalgadest rippu hoida, et hingamisteedesse sattunud vedelik välja voolaks, vajadusel puhastada suu ja nina. Jõuetut talle tuleb hõõruda ja masseerida, et kopsud korralikult tööle hakkaks ja vereringe hoogustuks.

Keeruline on olukord ka siis, kui leiame sünnitusteedest vaid talle esijalad, aga pea on tagasipöördunud asendis. Kõigepealt tuleb selgeks teha, kas tegu on ikka ühe ja sama talle jalgadega ja siis püüame pea tuua sirgelt jalgade peale. Sel puhul on abi sünnitusabi nööridest — mistahes pehmemast paelast, mille saab linguna kinnitada väljaulatuvatele esijalgadele. Nüüd saame jalgu õrnalt tagasi lükates proovida, kas pead saab õigesse asendisse keerata. Ilma asendit hoidvate nöörideta võivad jalad tagasi sisse libiseda.

Igasuguse asendi korrigeerimise juures võib loote emaka suunas tagasilükkamisest kasu olla, sest viimane lõik sünnitusteedest ehk tupeesik on loote asendi parandamiseks kõige kitsam koht. Emakas on rohkem ruumi. Tagasilükkamist saab kasutada ainult siis, kui talle pea pole veel turses ja oleme kindlad, et me emakat ei vigasta. Samuti ei tohi talle tagasi lükata presside ajal.

Päramiste väljutamine toimub kas kohe poegimisjärgselt või tunni jooksul peale poegimist. Kui umbes kuue tunni jooksul pole päramised ikka veel ära tulnud, tuleb õrnalt sikutades proovida, et need poleks lihtsalt tupeesikusse kleepunud. Kui päramised on ikka veel tugevasti kinni, siis tuleb need lühemaks teha, et loom neile peale ei astuks. Pikema peetuse korral tuleb kutsuda arst, kes määrab emakapõletiku vältimiseks antibiootikumiravi. Päramisi ise ära kiskuda ei või, sest see võib kaasa tuua verejooksu emakast. Äratulnud päramised peab kindlasti laudast välja viima, et nad roiskudes allapanu ei saastaks.

Poegimisabi juures on soovitav kasutada pikki kilekindaid või kummikindaid. Hügieen on tähtis nii looma kui aitaja seisukohast. Lisaks peab arvestama võimaliku nakkusohuga, kui asi puudutab lapseootel naisi. Klamüdioos ja toksoplasmoos on väikesõraliste seas levinud ja loomadega töötaval naisel on poegimisvedelikega kokku puutudes reaalne võimalus rasedust ohustavat nakkust saada.

Poegimisabi kuldreegel ütleb, et liigselt muretseda ja liiga vara sekkuda ei tasu. Enamasti saab loom poegimisega ise hakkama, kui oleme loonud selleks õiged tingimused. Tavaliselt leiame laudast juba sündinud talle, keda ema lakub. Kui kõik on korras, talled ema juures, kõhud täis ja omavaheline side tekkinud, siis saab selline pere väiksemas lambagrupis ka eraldi boksi kinni panemata hakkama. Kui tundub, et talled kipuvad laiali jooksma, emal vajab asi harjumist või on poegimisjärgselt muud probleemid, siis tuleb utt talledega eraldi väikesesse boksi panna. Tallesid tõrjuv utt vajab mõningast mõtlemisaega kaelarihma abil seina külge seotuna.

Vastsündinud tall vajab kohe peale sündi ternespiima. Talle normaalne kehatemperatuur on 39 kraadi ringis. Alajahtunud tall vajab soojendamist, et ta suudaks ternespiima omastada.

Kel tundub, et poegimisabist veel vara rääkida, saab üle vaadata oma karja söödaratsiooni. Viimasel tiinuskuul peaks väikemäletseja sööt olema väga energiarikas, sest tiine emaka kõrvale palju koresööta lihtsalt enam ei mahu. Nii võib ainult heinaga söötes loom kannatada energiapuuduse all, sest loote kasv on tiinuse ajal kõige intensiivsem. Kui lambad on kõhnapoolsed (NB! katsu konditsiooni iga nädal) ja söögiks ainult jämeda kõrrega hein, siis peaks tiinuse viimase kolmandiku tarbeks heinale lisaks andma iga päev vilja või silo. Loomulikult kuuluvad komplekti lambale mõeldud seleeniga mikroelemendid, et tagada talle normaalne areng ja hoida ära valgelihastõbe.

Alatoitunud tiineid lambaid võib tiinuse lõpul tabada poegimishalvatus. Sel juhul ilmnevad kõhnadel paljulootelistel uttedel tasakaaluhäired, krambid, loomad jäävad lamama ega jaksa enam tõusta.

Kõhna ute talled on väikesed ja elujõuetud, ute udaras pole piima.

Kitse puhul on siin mõned erisused — kitsede jaoks on olemas spetsiaalsed mineraalsöödad, kus üheks oluliseks erinevuseks on suurem vasesisaldus. Ka on kitse kehakonditsioon lamba omast erinev. Lüpsikitsed ja piimalambad on ka hea toitumuse korral kõhnemad kui lihalambad ja neid ei saa samadel alustel hinnata. Tiinete kitsede puhul peabki pigem hoiduma rasvumisest.

Kõige lihtsamad soovitused poegimisaja edukaks kulgemiseks: vali suguloomi hoolega ja anna neile tiinuse lõpus korralikult süüa. Kui esimese jaoks on vist veidi hilja, siis teist veel jõuab.

Samuti jõuab veel endale otsida kutsekoolide loomakasvatuserialadelt või Eesti Maaülikoolist tublisid praktikante, kes aitavad poegimisvalveid teha ja oskavad abi kutsuda, kui vaja.

Hea lambakasvataja hoolib nii omaenda kui oma looma tervisest!

Artikli valmimist toetas

Käes on aasta olulisim aeg lambakarjas — paaritusgruppide moodustamine, põhikarjaloomade valik ja tiinuse algus. Võib ju vaielda, et kõige olulisem aeg on poegimisperiood, aga paraku tuleb siis vastu võtta lihtsalt praeguste otsuste viljad. Tehkem siis õiged otsused.

Novembri algus on jäärade karjapanekuks sobiv aeg. Talled sünnivad siis aprilli algul, kui ilmad hakkavad soojemaks minema. Aprilli algul on loomad veel laudas, pole muret karjamaapoegimiste jälgimisega ja kärbsed veel ei mune poegimisega kaasnevatele nõredele looma kehal. Aprilli algul sündivad talled saavad realiseerimisküpseks suve lõpuks ja vajaduse korral kosub karjatäienduseks ka aprilli algul sündiv noorutt.

Novembri algul on loomad samuti juba koondunud lauta või selle ümbrusse, mistõttu on lihtsam paaritusgruppe majandada, jälgida ja sööta. Kuna uted vajavad paaritusperioodil ja tiinuse alguses korralikku söötmist, saame neid sööta gruppides vastavalt vanusele ja vajadustele. Paaritusgruppe ei tasu hoida suve lõpul paljaks näritud karjamaadel. Kehval söögil jääb uttede viljakus madalaks või katkeb tiinus kohe algul. Nüüd lähevadki käiku suvel söödavarumise käigus tekkinud ädalad.

Kui paaritusgrupp on siiski paljal karjamaal, siis tuleb kindlasti ette panna piisavas koguses väga head heina või korraliku silo.

On väga oluline meeles pidada, et igasuguste söödamuutuste tegemine käib alati täis kõhuga loomadel, kasutades vajadusel siirdesöödaks kuiva heina.

Kindlasti ei tohi teha nii, et kui karjamaa viimseni tühi või hein otsas ja kui loomad juba mitu päeva näljas, siis nüüd toon piimaveisepidajast naabrilt märga ristikusilo.

Teadlased ütlevad, et mäletseja seedetrakti bakterid vajavad uue söödaga lõplikult kohanemiseks kolme nädalat. Nii palju meil tavaliselt aega pole. Meil on heal juhul mõned päevad. Kui peame siiski järske söödamuutusi tegema, siis tuleb enne ette panna hein ja sööta loomade kõhud korralikult täis. Parim siirdesööt ehk üleminekusööt on alati hein.

Kui koresööt on väga toitainevaene, siis on paaritusajal viljaga söötmine mõeldav. Sellisel juhul peab söödafronti olema piisavalt ja söötmine korraldatud nii, et uted ei peaks vilja pärast trügima ega võitlema. Kolm esimest tiinusnädalat on kõige kriitilisem aeg, siis embrüo alles kinnitub ja areneb välja platsenta — stressist põhjustatud varased abordid on sel ajal sagedased. Oleme ju tihti mõelnud, miks osad uted kevadel ei poegi — põhjus peitub tihtilugu märkamatutes varajastes abortides või ute kehvas kehakonditsioonis paaritusajal. Ühtlaselt sobivas toitumuses (3-3,5 konditsioonipunkti) viljastub utt hästi, toob suurema tõenäosusega mitmikud ja on piimakas. Kõhn utt seda ei suuda.

Kui utt on siiski enne paaritusperioodi algust kõhn (2-2,5 konditsioonipunkti) ja karta on vähest viljakust, siis on mõnikord abi flushingust. See on nn kiire ülessöötmismeetod, kus paarituseelsel ajal ja paarituse algul söödetakse kõhnu uttesid hästi energiarikka söödaga, mis toob kaasa parema ovulatsiooni ja seega kõrgema viljakuse. Juba eelnevalt heas toitumuses uttedel flushing ovulatsiooni eriti ei mõjuta.

Tiinuse algul (soovitavalt kuni kolm nädalat peale jäära karjast väljavõtmist) peame vältima järske söödamuutusi, transporti jms stressi. Tiinuse algul areneb platsenta, sel perioodil on vaja energiarikast sööta ja kindlasti mikroelemente piisavas koguses.

Mikroelementide puudus võib kaasa tuua elujõuetud talled ja suure sünnijärgse suremuse. Niisiis — kontrollige, kas teie loomadel on paaritusajal ja kogu tiinuse vältel ees piisavas koguses õige seleenisisaldusega lammaste või kitsede mineraal. Tuletan siinkohal meelde, et lammaste mineraalis on lüpsikitsede jaoks liiga vähe vaske ja vastupidi –— teie lambad võivad pikaajalisel lüpsikitsede mineraalsööda tarvitamisel saada vasemürgistuse. Piimaloomade mineraalsööt sisaldab palju vaske. Kitsede ja lammaste koossöötmine nõuab igal juhul nuputamist ja siinkohal võib abi olla vatsaboolidest. Vatsaboolid on kokkupressitud mikroelementide silindrikesed, mis viiakse vastava manustajaga suu kaudu makku ja seal püsib see booli tüübist sõltuvalt pool aastat kuni aasta, manustades pidevalt looma organismi õiges koguses mikroelemente. Nii saavad kindlasti õige koguse mineraale need loomad, kes puistemineraali ei söö ja kivistunud mineraalikausile ligigi ei lähe (või ei lasta hierarhia tõttu olla seal senikaua, kui ta oma paarkümmend päevaks vajalikku mineraaligrammi välja näkitseb). Ja nagu öeldud — nii on võimalik lambale makku viia lambabool ja kitsele kitsebool. Ja mikroelementide mure on vähemalt pooleks aastaks murtud. Mineraalsööt peaks ka boolidega loomadele siiski kättesaadav olema, sest boolide koostised on erinevad ja loomad saavad siis vajadusel ise lisaks süüa.

Siinkohal rõhutan, et lakukivi ei ole piisav väikemäletsejate mikroelementide vajaduse katmiseks — lakukivi limpsivad loomad eelkõige tavalise keedusoola maitse pärast ega saa sealt piisavas koguses näiteks kõige vajalikumat tiinusaegset elementi — seleeni. Ega teisi vajalikke mikroelemente — tsinki, mangaani, koobaltit jne. See omakorda toob kaasa elujõuetud talled ja mõnikord ka valgelihastõve.

Paarituses olevate utt-tallede puhul tuleks söötmisküsimustes olla eriti tähelepanelik. Esimese aasta nooruted kasvavad veel ise väga intensiivselt ja nende söötmine energiarikka söödaga on väga oluline. Vanade uttede selja taga oma söögijärjekorda oodates ja pärast mahajäänud kõlkaid süües ei saa nad oma energiavajadust kaetud. Õige oleks paaritusse pandud utt-talled panna omaette gruppi. Seal saab neid tugevamalt sööta ja valida neile sobiva jäära, kes kindlalt tegeleb nooruttedega, mitte aktiivsete vanadega. Ka sellest sõltub meie kevadise poegimisaja edukus.

Uttede söötmise teema lõpetuseks refereerin brittide Better Returns programmi, kus on öeldud, et 70 kg kaaluv utt vajab ühe konditsioonipunkti tõstmiseks 8 lisakilo. Igaüks saab nüüd siit edasi arvutada, kuidas tema söötmissüsteem sellist hüpet võimaldab.

Paaritava jäära puhul peab pidevalt kehakonditsiooni katsuma, see peaks püsima vahemikus 3,5-4. Tavapärase paaritusperioodi ehk pooleteise karjas töötatud kuu jooksul võib jäär kaotada kümme protsenti oma kehakaalust ja kui kaalukadu on suurem, võib osa uttesid tühjaks jääda. Jäär lihtsalt ei jaksa. Kui tundub, et jäär on paaritusperioodi algul kõhn või kõhnub paarituse ajal, siis võiks teda käest juurde sööta. Lisasöödaga peab looma harjutama vähehaaval kogust tõstes (näiteks nädala jooksul) ja kui jäära seedesüsteem on juba uue söödaga harjunud, siis võib jõusööta (näiteks kaer või kaera ja odra segu) anda vähemalt pool kilo päevas. Jäär õpib oma privileegi kiiresti selgeks ja tuleb viljaämbri kannul kasvõi selleks rajatud väikesesse söötmisaeda, uted jäävad sedapuhku kurva näoga aia taha.

Kindlasti peab jäär kogu paaritusperioodi vältel saama lammastele mõeldud mikroelemente, sest ilma nendeta ei toimu spermide valmimist ja tagajärjeks on viljatus.

Loomulikult on mõistlik üle vaadata paaritusgruppide suurus. Kui oleme liiga ahneks läinud ja pannud hea jäära alla sada utte, siis venib meie kevadine poegimisperiood väga pikaks või jääb osa uttesid — näiteks nooremad ja väheaktiivsemad — sootuks tühjaks. Mõistlik paaritusgrupi suurus vanemale jäärale on 50 utte (kuni 70). Noorele mitte rohkem kui 30.

Peale olulist tiinusperioodi algust tuleb rahulik tiinusaja keskosa, kus uted söövad vähem energiarikast sööta ja lamburil on ehk aega ka endal pisut puhata. Ja siis on vaja juba olla valmis tiinuse lõpuks, kus uued tähtsad otsused ootamas.

Artikli valmimist toetas