Uudised – ELKL

Vaata järele! ELKL hübriidkonverents 14.11.2025

Helena — Wed, 11 Feb 2026 11:36:03 +0000

14.11.2025 toimus Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu sügisene hübriidkonverents Haanjamehe Taluhotellis. Konverents keskendus mitmetele olulistele teemadele. Tehti ülevaade lambakasvatussektori hetkeseisule, käsitledes muu hulgas liha väärindamist ja lammaste kokkuostu teemasid. Olulisel kohal olid ka loomade tervise ja bioohutuse küsimused, kus pöörati tähelepanu sinikeele haigusele, parasiiditõrjele ning ravimiresistentsusele. Lisaks anti ülevaade Eestis aretatavatest lambatõugudest. Erilist tähelepanu pälvis villa väärtustamise teema: tutvustati British Wooli kogemusi ning Eesti tootjad arutlesid võimaluste üle, kuidas luua villale lisandväärtust ja arendada kohalikke turuvõimalusi. Konverentsil käsitleti ka innovatsiooni ja tehnoloogia rolli sektoris, sealhulgas digitaalsete lahenduste kasutamist lambakasvatuses ning kogemusi lammaste karjatamisest päikeseparkides. Päeva lõpetas noortele pühendatud paneelarutelu, kus arutleti noorte rolli, väljakutsete ja võimaluste üle lambakasvatussektoris. Konverentsi ülekande viis läbi Saundland.

Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aastakonverentsi saad järele vaadata siin: https://video.saundland.ee/lammas25/

Päevakava:

11:00 Konverentsi avamine – Priidu Veersalu, Eesti Lamba-ja
Kitsekasvatajate Liidu aseesimees
Sektori ülevaade, turundus ja otsemüük

11:10 -11:40 Lamba- ja kitsekasvatussektori olukord Eestis ja Euroopas.
Bioohutuse meede- Kristel Maidre

11:40 -12:30 Paneelarutelu – Eesti turul lammaste kokkuost ja liha
väärindamine – Madis Tiik (MuhuLiha TÜ); Mats Meriste (Hallimäe
lihakarn); Priit Jõesalu (Oruküla OÜ), Janek Mustmaa (Baltic Vianco
Trading AS). Paneeli juhib Marko Hiiemäe (Linnamäe Lihatööstus AS)

Tervis ja bioohutus
12:30 – 12:50 Haiguste olukord Euroopas. Sinikeel – kuidas ära tunda ja
mis on karjakasvataja esimesed sammud – Anne-Ly Veetamm (PTA)

12:50 – 13:40 Paneelarutelu – Parasiiditõrje ja ravimiresistentsus –
Katrin Tähepõld (loomaarst), Maarja Tagel (parasitoloog), Lilian Freiberg
(Ala-Mähkli talu)*Alar Onoper (Eesti Maaülikool). Paneeli juhib Liilia Tali
(Karula lammas OÜ)

13:40-14:30 LÕUNA

Tõuaretus ja Eestis aretatavad lambatõud
14:30-14:50 Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajatest ja
tõuspetsiifikast. Helena-Krõõt Haidak (Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate
Liidu aretusspetsialist)

Vill – väärtustamine ja käsitöö
14:50 – 15:10 British Wooli kogemus villa käsitlemisel – Haldi
Kranich-Wood, Äriarendusjuht British Wool

15:10 – 15:50 Paneelarutelu – Kuidas luua lisandväärtust ja laiendada
turuvõimalusi – Liina Lehis (Muruvillavabrik OÜ), Kadri Tali
(MuhuMaaLammas MTÜ), Lilian Freiberg (Ala-Mähkli talu). Paneeli juhib Katrin
Kabun

15:50 – 16:10 Kohvipaus

Innovatsioon ja tehnoloogia

16:10-16:30 Digitaalsete tehnoloogiate kasutamine lambakasvatuses ja
nende kasutuse efektiivsusest Eestis – Marwin Joseph Virkus (Eesti
Maaülikooli loomakasvatuse magister 2025, Mäeoja talu OÜ)

16:30-16:50 Päikeseparkides karjatamise kogemus – Siim Sellis (Hauka
farm OÜ)

Noored karjakasvatajad ja tulevik
16:50 – 17:40 Paneelarutelu „Noored sektoris” –, Priidu Veersalu (Iisaka talu), Merilin Hindepere (Loom Looduses OÜ), Marwin Joseph Virkus(Mäeoja talu), Siim Sellis (Hauka Farm OÜ) Paneeli juhib Katrin Tähepõld

17:40-17:50 Kokkuvõte

Mahelambakasvatuse infopäev – talvised pidamisviisid 29. jaanuaril

Helena — Thu, 05 Feb 2026 14:01:26 +0000

Kell 11 kogunesime Iisaka talus, kus tervitasid meid peremees Priidu, perenaine Kädi, Mahepõllajanduse Koostöökogust Merit Mikk ja loomaarst Katrin Tähepõld. Vaatasime puidust lauda lahendust Iisaka talus. Peremees Priidu rääkis enda lauda juures olevatest muredest ja rõõmudest. Samuti tutvustas ta oma karja ja põhjendas, miks sellised lahendused said. Olles laudaga tutvunud liikusime kõik Kolga seltsimajja, kus Priidu jätkas ettekande näol oma pidamisviisi tutvustust.

Iisaka talu puhul on tegemist puidust laudaga. Laut on 500 m2 koos 100 m2 abiruumidega. Sellises suuruses laudaga kaasneb ka kohustus tuletõrje veevõtuhoidla järele, mis sai Iisaka talusse ehitatud. Kokku hoiab see 72 000 liitrit vett. Laudal on kokku kolm suurt ust, põrand on betoonist ning olemas on 7 automaatjooturit. Algselt kasutati tentuksi, kuid need rebenesid tuulega puruks ja said asendatud puitustega ja üleskäidava garaažiuksega. Oma lahenduste puhul tsiteeris Priidu lambakasvatajat Tiit Kaivot: “Laut tuleb ehitada talitajale, mitte lambale” ja just sellest ongi laudaplaneerimisel lähtutud. Peremehe sõnul on probleemid tekkinud seoses venitlatsiooniavadega, kust suurte tuiskudega tuleb lumi lauta sisse. Samuti on plaanis sarikaid ümber ehitada, sest need on saanud niiskusekahjustusi. See-eest on laudas piisavalt ruumi karjatäienduseks ning mõnusalt ruumi toimetada ja tegutseda. Laudas on ka piisavalt soe, et jooturid ei jäätu ning märtsis kui talled poegivad, pole vajadust ka lisasoojuse järele. Kõigele lisaks on laudal lisandväärtus peoruumina. Kui lambad on juba karjamaal ja laut on tühi, saab seda kasutada pidustuseks, mis mahutab lausa 700 inimest. Priidu sõnul on iga aastaga midagi õppida ja seejärel võimalus järgmisel jälle paremini teha.

Iisaka talu peremehe Priidu ettekandega saad tutvuda SIIN

Järgmisena tuli ettekannet tegema Oruküla talu peremees Priit Jõesalu. Oruküla talus kasvatatakse lleyni tõugu lambaid. Kasutusel on ka karjakaitsekoerad. Seal on talvise pidamisviisina kasutusel PVC hallid. Valiku põhjenduseks tõi Priit kohe välja PVC halli hinna, milleks on 85 – 100 €/m2. Samuti pole sellise lahenduse puhul vaja kasutusluba ning paigaldamine on kiire ja lihtne. Kasutuskogemuse põhjal tõi peremees välja, et talled saavad külmaga laudas hakkama, välja arvatud talled ilma emata. Neile on vaja lisasoojust. Samuti vajab PVC hall läbimõeldud venitlatsiooni, sest halva ventilatsiooni puhul tekib probleeme niiskusega. Mida kõrgem hall, seda parem on ka ventilatsioon. Hallis sees vajavad kindlasti kaitset ka siseküljed, sest muidu võivad allapanu ja sõnniku koormusel halli küljed laiali venida või sõnniku väljaveol traktor küljed katki teha. PVC halli puhul on positiivne just selle kuju, sest see ei kogu enda peale lund. Sealjuures Priit mainis, et oluline on jälgida hallide lumekoormust, mis peaks olema vähemalt 250 kg/m2. Hallil on suured uksed mõlemal pool, et pääseks traktoriga läbi ja sõnnikukoristus oleks lihtne. Veevarustus talviti vajab lisakaitset ning seejärel nõuab ka lisakulu, et hoida vesi laudas sees. Juhul, kui halll saab ka kahjustada on reeglina selle parandamine üsnagi kiire ja käepäraste vahenditega tehtav. Peremehe jaoks on PVC hallide lahendus parim, kui rahakott pole suur.

Oruküla talu peremehe Priidu ettekandega saad tutvuda SIIN

Kolmanda talvise pidamisviisina tutvustas Allika talu peremees Argo Allikmets, kus lambaid peetakse aastaringselt väljas. Talus kasvavad lisaks lammastele veel lihaveised, kes on samuti aastaringi väljas. Argo rääkis, kuidas algselt olid loomad laudas kuid liiguti hoopis laudast välja. Kui mindi esmalt väljas pidamisele söödeti loomi söödarõngastega. Täna söödetakse maast lahti rullides ja purustades. Igal talvel liigutakse ka uue põllu peale. Allapanu lisatakse ainult siis, kui selle järgi on vajadust ja ilm on liiga märg. Talvel miinuskraadidega viiakse vett iga päev ette. Argo sõnul alustakse alguses väikeselt maalapilt (0,2 ha) ning hakatakse ala juurde lisama. Niimoodi käidi läbi eelmine talv 5 ha põlde. Argo väitis, et söödale läheb küll rohkem kulu, sest kadu on suurem, kuid seeest ei ole temal laudaga seonduvaid kulusid. Poegimised toimuvad samuti talvistel söötmisaladel. Poegimisabi vajadusel piiratakse poegiv loom kogumisaedadega ja aidatakse looma. Argo sõnul on poegimisabi aga tema sõnul väga vähe vaja ja lambad saavad reeglina ise hakkama. Talled märgistatakse päeva vanuselt. See teema tekitas ka diskussiooni. Peremehelt küsiti, kas surnud ja ka elusate tallede kallale rongad või rebased ei tule. Argo sõnul elusate tallede kallale pole keegi tulnud, küll aga surnud talledel on rongad silmad peast söönud. Samuti otsib Argo alati pärast poegimisi päramised karjamaalt üles, et ei tekiks probleeme ronkadega. Kiskjate puhul Argo sõnul talus probleeme ei ole. Kuna lambad on veistega koos, siis veised kaitsevad lambaid päris efektiivselt. Lisaks on karjamaal ka kaks karjakaitsekoera. Plussid ja miinused on Argol visuaalselt ära kaardistatud ettekandes ja soovitame neid lugeda sealt. Sellegipoolest on Argo just selle pidamisviisiga rahul ja ei soovikski laudas loomi talviti pidada.

Allika talu peremehe Argo ettekandega saad tutvuda SIIN

Viimasena võttis ettekanded kokku ja andis omalt poolt kommentaarid loomaarst Katrin Tähepõld. Tema lähenes erinevatele pidamisviisidele just loomade heaolu ja tervise seisukohalt ning välistas majanduslikud aspektid. Esmalt võttis ta ette aastaläbi väljaspidamise, kus mainis et selle pidamisviisi juures on plussideks just värske õhk, loomale loomulik olemine, eraldumise võimalus ja sealjuures paremad liikumisvõimalused. Lammas saab käituda lamba moodi. Kõige suurem probleem Katrini sõnul on abivajajate loomadega tegelemine. Nende püüdmine on keerulisem ja seetõttu tegeletakse probleemidega hiljem. Lükatakse loomaarsti välja kutsumist selle hetkeni, kus tihti on looma aitamiseks juba tegelikult liiga hilja. Lisaks on poegimistel suuremad probleemid ilmastiku ja röövloomade tõttu. Nõrgemad loomad ei pruugi ellu jääda. Poegimine lükkub ka hiliskevadesse, mis ei lase talledel soojadel suvekuudel piisavalt kasvada ja saavutada kehamassi, et talve üle elada. Katrin viskas õhku ka küsimise, et kas olenevalt välialalt on võimalik puhtust hoida. Lisaks mainis probleeme rohukasvu ja parasiitidega seoses. Tuleks järele mõelda, millal on sellisel juhul parim aeg loomi liigutada, et karjamarohi hoopis liiga varakult kahjustada ei saaks. Minnes edasi laudaspidamise juurde on üldjuhul Katrini sõnul plussid ja miinused samad nii puidust lauda kui ka PVC halli puhul. Enamasti on lautades piisava allapanu korral küljealune kuiv. Probleemi tekkimisel saab kiiresti tegutseda. Loomade energia kadu madalam kui õuespidamisel. Omanikul on lihtne asju kohe ja õigaegselt teha. Puitlauda puhul tõi ta ka välja, et seal on tavaliselt õhk parem ja puit hingab paremini kui PVC hall. Miinustena aga, et ruumi peab olema laudas piisavalt ka poegimisajaks. Samuti ka loomaarvu numbrite muutumisel on ülerahvastatus kiirem tekkima. Seega tuleks Katrini sõnul lauta planeerides mõelda koheselt ka tulevikuplaanide ja karjatäienduse peale. PVC hallide puhul on Katrini sõnul probleeme õhu liikumisega. Halb ventilatsioon tekitab omakorda terviseprobleeme lammastele. Katrin andis omaltpoolt soovituse, kuidas laudas testida niiskuse ja ventilatsiooniprobleeme. Laskuge lammaste seas allapanule põlvili. Kui põlved jäävad kuivaks on kõik okei. Samuti võib laskuda allapanule kätega. Kui silmad hakkavad kipitama on ventilatsiooniga probleeme.

Loomarst Katrini ettekandega saad tutvuda SIIN

Hundijaht on peatatud kuni 4. detsembrini

Helena — Wed, 06 Nov 2024 12:05:13 +0000

5. novembril ilmus ootamatu uudis, et hundijaht on peatatud kuni. 4. detsembrini.

„Toetame elurikkust

Jahimehed on kaugel sellest, et nõuda kõikide huntide ja teiste kiskjate loodusest eemaldamist. Toetame igati elurikkust ja ka oma tegevusega, jahipidamisega, püüame loodusliku tasakaalu poole. Teejuhtideks sellel teel on teadus ja uuringud. Samuti suurkiskjate ohjamiskava ja erinevate huvigruppide kokkulepped.

Nii teadusuuringud, seireandmed kui ka kehtiv ohjamiskava on tehtud parima võimaliku teadmisepagasi ja päris elust kogutud andmete põhjal. Kõik need uuringud ja seireandmed näitavad, et hundil läheb praegu hästi. Samas on looduses kõik seotud ja ohjamiskava maksimaalsest lubatud karjade arvust oluliselt kõrgem arvukus on hakanud mõjutama teisi ulukeid, kes on huntidele toidubaasiks. Metskitsede arvukus on järsult langenud, samuti põtrade oma …”

Loe edasi siit:

https://www.ejs.ee/hundijaht-peatatud-mis-saab-edasi/

Eesti lamba- ja Kitsekasvatajate Liit ühineb Eesti Jahimeeste Seltsi mõtetega.

Eesti lammaste arv on vähenenud drastiliselt

Helena — Mon, 26 Feb 2024 13:23:34 +0000

20. veebruari seisuga oli Eestis 50 623 lammast ja lambakasvatajaid 1568 .

Kitsesid 3577 ning loomapidajaid oli 445.

Suomen Lammasyhdistys 100 – muljeid Soome lambapäevadelt

Helena — Thu, 13 Dec 2018 14:53:28 +0000

6.-8. novembril tähistas naaberriigi Soome lamba- ja kitsekasvatajaid koondav Suomen Lammasyhdistys kolm päeva kestvate lambapäevadega oma 100. sünnipäeva. Sünnipäevaseminar toimus Lahti linnas Salpaus koolituskeskuses, esimesel päeval korraldati farmeritele õppereis ümbruskonna lambafarmidesse. Põhjanaabrite pidustustest oli rõõm osa võtta ka Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu esindusel. Ikka selleks, et elada kaasa vastastikustele rõõmudele ja muredele, õppida naabrite kogemusest ning teha edaspidi veelgi tihedamat koostööd.

Soomlaste väljapeetud sünnipäevaüritusele saabudes sai peagi selgeks, et oleme sattunud omade sekka ja sarnased teemad aitasid kiiresti jutule saada. Küsimused, mida üksteisele esitatakse, on ju läbi ja lõhki tuttavad:

Miks osad talled on väikesed ja jäävad väikesteks?
Mis juhtub seni kenasti kasvanud talledega peale võõrutamist?
Miks on väiketapamajadele esitatavad nõuded suurtega võrdsed?
Kuidas saada lihakilo eest paremat hinda, kui tapateenus on kallis (lihalõikusega kokku ca 90eurot)?
Kas tellida tapateenus ja müüa liha ise või saata loomad kokkuostu?
Kuidas hinnata villaku kvaliteeti ja väärindada villa parimal moel?

Lahendused on üsna meie omadega sarnased. Lihakilo hindki kokkuostus suhteliselt lähedane. Suurtesse poekettidesse väiketootja liha sisse suruda on keeruline igal pool. Ja juttu jätkub kauemaks.

Vastuseid siinkohal mitte kirja pannes ärgitan meiemaiseid lambakasvatajaid looma soomlastega rohkem kontakte, sest oleme sarnases olukorras. Lisaks vastustele on meil üksteisele pakkuda ka näiteks suguloomi. Soomlased kasvatavad lisaks oma tõugudele uhkeid tekseleid, suffolke, dorpereid, dorseteid. Ei peagi alati sõitma loomade järgi tuhat kilomeetrit lõuna suunas, kui võib sõita sada kilomeetrit põhja. Koostöö on võti – parimad lahendused sünnivad külas käies, üheskoos lambaaedikule nõjatudes või saunalaval.

Anttilan tila suffolkid

Äratundmisrõõmu pakkus ka pilk saalis ettekandeid kuulavatele lamburitele, kus kolmandikul naistest kudumisvardad käes – mis ei takistanud neil aktiivselt küsimast ja arutlemast. Nagu meilgi.

Tõuaretuse poole pealt on põnev soomlaste ristamissüsteem, kus kohalikul soomelambal kasutatakse tekseli või suffolki jäära, luues niimoodi vastavalt finnteksel ja finnsuffolk. Tegu on küll ristanditega, aga neile antakse aretusindeks. Ristamisskeem on täpselt paigas ja tulemused hinnatavad. Järglased lähevad enamasti lihaks, aga ristamistulemuste hindamine lubab valida nende hulgast ka suguloomi.

Soome mahetootja nägu on siinsest kolleegist veidi rõõmsam, sest mahelamba kilohind on kokkuostus paarkümmend senti kallim tavalambast. Riiklikku toetust

Pia Parikka ja tema soomelamba tõugu sugujäärad

saavad neil kolm kohalikku tõugu: soomelammas, arhailine kainuunharmas ja ahvenamaalammas. Soomelammas üllatas oma toeka välimiku ja universaalsusega. See loom tundub vastavat kõigile põhjanaabrite ootustele nii liha kui villa osas. Tegu on täiesti iseseisva tõuga, mis ei toetugi üllataval kombel kainuunharma geneetikale (kainuunharmas on suguluses hoopis aasiapoolsete põlislammastega).
Arhailiste tõugude plussid on vastupidavus ja villa võrratud värvitoonid. Villatoodete loojate värvipaletis on viiskümmend halli varjundit, õrnast ja haruldasest lattepruunist rääkimata.

Põhiliseks jututeemaks soome oma tõugude pidajate seltskonnas on muidugi kõrge viljakus, mis on lamburile tõsiseks väljakutseks. Abiks on praktikandid kutsekoolidest, kes osa poegimisaegsest tööst enda kanda võtavad. Esimesel päeval külastatud soomelambafarmis sünnib ute kohta 2,9 talle ja üles kasvab 2,5. Samas on iga lihakeha realiseerimisel paarikümnekilone, kui söötmine on paigas.

Õppereisijad Parikan tila uue lauda ees

Esimesel päeval pakiti sadakond lambakasvatajat ühekordsetesse mundritesse – soomlased on väga teadlikud bioohutuse küsimustes – ja viidi külla kolmele farmerile Lahti piirkonnas. Esimene farm demonstreeris uhkusega mullu valminud hiigellauta mitmesajale lumivalgele soomelambale. Loomi söödeti kokkumiksitud söödaga, mis jõudis künadesse lae all liikuvast jagajast. Farmi saaduseks on aretusloomad, liha ja efektselt eksponeeritud villatooted laudahoones asuvas talupoes.

Anttilan tila külmlauda väga praktiline väliosa

Teises farmis nägime pooleldi avatud külmlautades suurepärase välimikuga suffolke ja lihaveiseid. Soomlased on väga uhked pikaaegsete traditsioonidega talupidamisele ja küsimusele, kuidas nad jaksavad suure veisekarja kõrval lambaid pidada, vastas perenaine, et nii on selles suures talus alati olnud. Ja lisas peale pisikest pausi, et pealegi toetab lambakasvatus nende suurt kirge – karjakoerte kasvatamist. Ajajakoerad on soome lambakasvatajate hulgas väga hinnas, pea igas talus on töötavad koerad, kes osalevad edukalt ka kohalikel karjatamisvõistlustel (kui sattusime pidupäevapeol mõne säravalt vestleva lamburiprouade seltskonna lähedale, kostis lambajutust vaat et ülegi professionaalne ajajakoerteteema).

Kolmandas farmis oli põnev näha noorte lamburite katsetusi, kus kombinatsioonist soomelammas-suffolk-teksel kasvab välja heade emaomadustega lihatootmiskari. Soome lamburid ongi muide keskmise vanuse poolest Euroopa noorimad! Riskijulgus koos teadmiste ja noore inimese energiaga liigutab paigast isegi Soome kaljud, bürokraatiast ja vana kooli lihatarbimisharjumustest rääkimata.

Tuiskulan tila mitmevärvilised ristandid

Teine päev tüüris ajaloohõnguliselt ja pidulikult juubeliõhtu suunas. Ettekanded andsid aimu nii kohaliku lamba kui kohaliku lambaliidu kujunemisest. Soome lambakasvatuse arengule aitas kaasa paarisaja aasta tagune kuningamõisate süsteem, mis Rootsi kuningale maksude kogumise kõrval tegeles tõuaretuse ja eeskujulike maamajandustavadega. Vanade gravüüride peal on kahtlaselt meriinosarnane lammas, aga soomelamba sugulus meriinoga pole peenest villast hoolimata geneetiliselt tõestatud. Ajaloolised slaidid jooksid ka pidusaali seintel, taustaks pakutavale hõrgule lambalihamenüüle. Piduliku õhtusöögi kohaks oli valitud kutsekooli saal, kus teenindajateks usinad noored inimesed ja kulisside taga köögis lambaliha valmistamas/juhendamas nende õppejõud. See kõlas kokku soome lambakasvatajate argipäevaga, kus farmitöödes antakse laialdaselt võimalusi ka praktikantidele. Kuidas muidu õppida vastutama.

Spontaanne juustumaitsmine pidulikul õhtusöögil

Piduõhtu ettevalmistamata üllatus oli Eestimaine praejuust. Viisime seda piknikukorviga mitme liidu liikme talust üle lahe kolleegidele kingituseks ja õhtul pandi meie kitse- ja piimalambakasvatajate suurepärane saadus kandikutele maitsmiseks. Sildid kõik kenasti eraldi juures, aga paraku praadimata. Palusime, et juust ikka pannile saaks, sest muidu ei saa tõelisest maitsest aimu. Ja ei viidud meie juustu kööki peitu, vaid toodi saali pisike pliit ja peagi lookles taldrikutega varustatud pidulistesaba üle kogu saali meie pliidini.

Värskelt tagasi valitud Suomen Lammasydistyse juhatuse esimees Petri Leinonen koos Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu esindajate Liilia Tali, Marju Ignatjeva ja Katrin Tambetiga

Tükeldasime, tutvustasime, pakkusime, praadisime, suits ja juustuhõng käis pidusaali laeni, tootetutvustus missugune. Siinkohal suur tänu Üvasi talule, Männiku Piimalambatalule ja Kolotsi talule!

Kolmandal päeval võeti kõneks kõige olulisem – müük ja inimressurss. Otse talust oma tooteid müüvad inimesed tõdesid, et nende laatadel mööduvad nädalavahetused ja öised tunnid etiketikleepimist pole asjata – nii kujundatakse hea maine ka supermarketi lambalihale. Kodumaise lambaliha lugu jutustades tuuakse kogu sektor tarbijale lähemale.
Aga kuidas hoida ära taluniku läbipõlemist olukorras, kus peab olema korraga aretaja, tootedisainer, müügimees ja raamatupidaja? Ja lapsevanem…

Tuleb võtta aega iseendale. Ja oma perele.

Soomlane teab. Kirjutanud: Liilia Tali; Fotod: Marju Ignatjeva, Katrin Tambet