Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, dotsent

Ühistegelise lammaste aretusorganisatsiooni taastamine sai alguse koos Eesti iseseisvumisega 1990.aastal. Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS) loodi 29. novembril 1928. aastal asukohaga Tallinnas. Seltsi esmaasutajateks olid Georg Ottas Vana Kuustest, Hans Hiiop Tallinnast ning Hans Virkus Juuru vallast Purila mõisast. Eesti Lambakasvatajate Seltsi (ELaS) aktiivseks taastajaks peale 62. aastast vaheaega sai Enhard Musto, kes töötas Eesti Liha-Villalammaste Riikliku Tõulava direktorina kuni selle organisatsiooni likvideerimiseni 20.01.1992.aastal. Peamiselt Enhard Musto ja artikli autori eestvõtmisel töötati välja seltsi põhikiri ja programm, mida mitmekordselt läbi arutati. Enhard Musto poolt kutsuti kokku ELaS taasasutajate liikmete üldkoosolek 25. mail 1990.a. Sellel üldkoosolekul leiti, et on vajalik taastada Eesti Lambakasvatajate Selts, võtta vastu põhikiri ja programm. Selleks arutati läbi ja võeti vastu taasasutajate poolt ette valmistatud seltsi põhikiri ja programm. Valiti seltsile tegevesimees, kelleks sai Enhard Musto ja sekretäriks Peep Piirsalu. Seltsi taasasutajateks olid lisaks nimetatud persoonidele veel Margit Lõokene, Heldor Klaar, Erik Müts, Bruno Möllits, R. Peil, V. Soo, Eduard Viipsi. ELaS põhikiri registreeriti 10.09.1990.a Eesti NSV põllumajandusministeeriumis ning vastava käskkirja allkirjastas ministri asetäitja R. Nymann (Piirsalu, 2003; Piirsalu, 2009).

ELaS registreeriti 3.12.1990. a Tartu Maakonnavalitsuse määrusega nr 64000799 ja see number anti hiljem ELaS registreerimisnumbriks Tartu maakonna ettevõtteregistris 15.02.1992. aastal.

Vaatamata ELaS taastamisele ei olnud lihtne seltsi tööd alustada, sest puudusid vahendid seltsi töötajate palkamiseks. Samuti oli tarvis ümber korraldada lammaste tõuaretussüsteem. 12.04. 1991.a. kutsuti kokku ELaS ja Eesti Liha-Villalammaste Tõuaretusnõukogu ühine üldkoosolek Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi (ELVI) saalis, et likvideerida Tõuaretusnõukogu, viia majandite ja talunike lammaste tõuaretuse juhtimine ühise katuse alla, arutleda seltsi struktuuri ja tegevusvaldkondade üle. Tõuaretusnõukogu koosnes eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõumajandite (kolhooside ja sovhooside) esindajatest ja kohal olid 16 tõumajandist 14 (Aravete, Puka, Maarja, Tsooru, Viru, Uhtna, Karuse, Kanepi, Saare Kaluri, Viitina, Lokuta, Vasalemma, Lehtse ja ühistu Eeva ja Pere esindajad). ELaS poolt osalesid Kalju Hallik, Aavo Saar, üliõpilased Virga ja Alar Valdi, Veljo Männiste, Toivo Põlts, Enhard Musto, Peep Piirsalu. Tollasel koosolekul otsustati peale tuliseid vaidlusi Tõuaretusnõukogu likvideerida ning selle juriidilised liikmed astusid ELaS-i, kusjuures nad ei pidanud maksma seltsi sisseastumismaksu, vaid nõudeks oli tasuda ELaS liikmemaks. E. Musto pidas vajalikuks, et ELaS hakkaks tegelema põhiliselt nelja valdkonnaga: 1. aretusteenistusega, kus osaleksid kõrgaretusfarmid, paljundusfarmid ehk tõufarmid ja tootmisfarmid; 2. teenindusteenistusega (lambavill, pügamine, villa sorteerimine); 3. veterinaarteenistusega ja 4. väljaõppe süsteemi loomisega ja kirjastustegevusega. Samuti tegi ta ettepaneku seltsi ja tõulava tegutsemiseks ühe katuse all, sest riigi poolt finantseeriti vaid tõulava. Samal koosolekul esines Põllumajandusministeeriumi esindaja Rein Tuherm, kes märkis, et tõulava funktsioonid peaksid kavade kohaselt üle minema loodavale Riiklikule Tõuinspektsioonile. Talunik Kalju Hallik märkis, et ELaS peaks aitama lambakasvatussaadusi (vill, liha, lambanahad) realiseerida. 12.04.1991.aasta  koosolekul valiti lõpuks ELaS 16 liikmeline kohalike organisatsioonide juhtide ja seltsi aktiivsete liikmete organiseerimisgrupp. (Lisa 1. ELaS valitud esindajate ja tegevtöötajate nimekirjad).

7. juunil 1991.a toimus ELaS koosolek Luige baasis, kus osalesid E. Musto, K. Hallik, E. Müts, A. Kalamees, P. Piirsalu ja arutluse all oli see, kuidas juriidiliselt õigesti organiseerida lambakasvatajate seltsi struktuuri.

7. novembril 1991.a. toimus järjekordne ELaS koosolek, kus Rein Tuherm Põllumajandusministeeriumist tutvustas 01.jaanuarist 1992.aastast tõulavade baasil loodavat Tõuinspektsiooni struktuuri ja tegevusvaldkondi. Selgus, et Tõuinspektsioonist pidi saama eraldi juriidiline isik Põllumajandusministeeriumi alluvuses ja eelarvel. Samuti sai selgeks, et lammaste tõulava töötajad jäid tööle Tõuinspektsiooni (Elga Kask, Ülle Pus, Lea Kund, Peep Hallik) ja hakkasid tegelema lammaste tõuaretusküsimustega. Samal koosolekul valiti ka seltsi esimest presidenti. Erik Müts esitas Kalju Halliku kandidatuuri. Teisi kandidaate ei esitatud ning 27 poolthääle, 1 erapooletu ja 1 vastuhäälega valitigi Kalju Hallik ELaS esimeseks presidendiks. Kalju Halliku valimisega ELaS presidendiks sai alguse seltsi töö tegelik käivitumine. ELaS põhikirja uus redaktsioon registreeriti 15.02.1992.a. Tartu maakonnavalitsuses, avati arveldusarve Tartu Sotsiaalpangas ning seltsi asukohaks sai Kreutzwaldi 40, Tartu (Piirsalu, 2003; Piirsalu, 2009).

20.02. 1992.a. toimunud eestseisuse koosolekul esitati presidendi poolt välja kaheksa toimkonda  ja nimetati toimkondade juhid (vt Lisa 1). Samal koosolekul kiideti heaks seltsi logo, pitsati kavand ning võeti esimese töötajana tööle alates 1.03.1992.a. raamatupidaja-asjaajaja Taimi Logina. Sellel ametikohal töötas Taimi Logina seltsis kuni 2005. aastani ja enne seltsi taasasutamist alates 1980.aastast Eesti Liha-Villalammaste Tõulavas.

1992.a. laekus ELaS pangaarvele kokku 20 574 krooni, millest 15 000 krooni Põllumajandusministeeriumilt, 5000 krooni Estvikingilt, 432 krooni liikmemaksudest ja 142 krooni teenustöödest. 1992. aastal tegeles tõulambakasvatusega kokku 16 majandit (13-s majandis peeti eesti tumedapealisi lambaid ja vaid kolmes eesti valgepealisi lambaid) ja nendes peeti aasta alguse seisuga 3692 lammast, kellest aasta lõpuks oli alles 2508 lammast. Tõukarja hindamise juhendi järgi omistati aretuskarja nimetus viiele majandile ja viiele talunikule: Karuse kolhoos, Aravete Ühismajand, Muhu kolhoos, Vihula Põllumajandusühistu, Uhtna kolhoos, Türner Uno talu, Mürk Tiiu talu, Sooäär Vello, Hallik Aire ja Laurent Lembitu lambataludele. Tõukarja nimetuse said 5 majandit (Läänemaa Sõpruse kolhoos, Ühistu Eeva ja Pere, Abruka PÜ,  Lehtse kolhoos, Tsooru kolhoos) ja 5 talunikku (Tamme Endel, Saar Avo Jõgevamaalt, Noorem Mai Tartumaalt, Uik Juhan Valgamaalt, Kõre August Viljandimaalt).

ELaS ruumes Tartus, Kreutzwaldi 40 võõrustamas Soome kolleege (paremalt vasakule E., Musto, E. Hautakangas, U. Savolainen, L. Kund, T. Logina, P. Piirsalu, all Ü. Pus)

1993. aasta oli lambakasvatusele halb aasta, sest lihakombinaadid maksid eluslamba kilost 1…2 krooni ja väikevarujad 2..4 krooni, pesemata villa kokkuost lõppes, sest Riia villapesemistehasesse vedu ja tagasivedu ei tasunud ära, lambanahkade hinnad oli madalad (2…5 kr/tk.). Tänu sellele toimus massiline lammaste arvukuse vähenemine Eestis. Samal aastal tänu presidendi K. Halliku organiseerimisele viidi läbi eluslammaste eksport Süüriasse ja Ungarisse. Lambakasvataja sai eksporditud lammastest 6,3-7 krooni eluskaalu kilo eest ehk 2-5 korda kõrgemat hinda, mis liha hinnaks tegi 15-20 krooni kilo. Tänu edukale ekspordi korraldamisele kasvas ELaS liikmete arv lammaste ekspordi käigus 92-lt 402 liikmeni ja lambaliha siseturu hinnad tõusid 10-20%. Tõuinspektsioonist saadi tänu koostööle Rein Tuhermiga tõuaretuse subsideerimiseks rahalist tuge 120 000 krooni, mis läks erinevate tõuaretusega seotud kulutuste katteks. ELaS taotles rahalist tuge ka peaministrilt hr Mart Laarilt (300 000 krooni), aga Põllumajandusministeeriumi kaudu saadi lohutuseks 60 000 krooni. Lisaks toetas ELaS tegevust eelkõige tänu lammaste ekspordile AS ECS 30 000 ja Lääne maakond 20 000 krooniga. Nende summadega pandi majanduslik alus ELaS’ile ning otsustavat rolli mängis seltsi president Kalju Hallik. 1993. aastal liituti Tõuloomakasvatuse Liiduga ning osteti peale paarikümne aasta pikkust vaheaega uusi tõuloomi Taanist. Imporditi 5 tõujäära, neist 2 valgepealist tekselit ja 3 oksforddauni jäära. Nende loomade sisseostmise organiseerimisega oli tegev eelkõige artikli autor. Eesti riigil puudusid tol ajal veel üheselt mõistetavad tõuloomade importimise reeglid. Reeglid olid kirjas eesti ja venekeelsetena. Artikli autoril oli vaja need tõlkida inglise keelde, mille tõlkimisel oli raskusi paljude haiguste nimetuste tõlkimisega. Reeglid olid sõnastatud selliselt, et praktiliselt ei olnud võimalik tõuloomi üheski riigist importida, kuid läbirääkimiste käigus meie riigi veterinaariateenistuse esindajatega import siiski õnnestus.

Samal aastal viibis lambakasvatajate kutsel ja organisatsiooni VOCA vahendusel Eestis professor Rendy Gottfredson Ameerika Ühendriikidest, kes pidas loenguid Jänedal, Hiiu-, Saare-, Lääne- ja Tartumaal.

1994. aastal tehti E. Musto poolt ettevalmistustöö ajakirja Lammas ja Kits väljaandmiseks, mille esimesed kaks numbrit ilmusid 1994.a. Ajakirja esimeste numbrite toimetajaks oli E. Musto. Võib öelda, et ELaS töö oli eriti aktiivne just 1993. aastal, mil lambakasvatuse olukord Eestis oli eriti halb.

ELaS juhatuse koosolek ELVI-s 1997. aastal (tagumisest reast paremalt K. Hallik, J. Pool, E. Musto, T. Hirsnik, esireast paremalt Ü. Pus, H. Lellsaar, P. Piirsalu, E. Siska)

Mõni aasta hiljem võeti ELaS’i tööle tegevdirektoriks Taivo Hirsnik, kes töötas 1995. aastast kuni 1997.aastani. Kuid 1997.a algusest koondati Tõuaretusinspektsioonist (varem oli koondatud Elga Kask, Peep Hallik) Lea Kund ja Ülle Pus, kes olid töötanud seltsi ruumides ja tegelenud lammaste tõuaretustööga, kuid palka saanud Tõuaretusinspektsioonist. Samal aastal võttis seltsi juhatus vastu otsuse konkursi korras tööle võtta kaks konsulenti, kelle tööülesanneteks said jõudluskontrolli korraldamine ja jõudluskontrolli andmebaasi Ovis (programmeeritud FOX PROW’s) pidamine, tõuraamatu pidamine, tõufarmide hindamine ja tõulammaste hindamine. Tegevdirektori ametikoht koondati. Tõuaretuse peaspetsialistiks valiti konkursi tulemusena 1997. aastal Hillar Kalda ja konsulendiks Kaie Zarens (praegu Ahlskog), kes hiljem läks elama Soome ja jätkas seal oma aretusalast tegevust juba Soome lambatõugudega. Kaie Zarens oli 1997. aastal kaitsnud Eesti Põllumajandusülikoolis magistritöö teemal „Eesti lammaste villa kvaliteedist ja villa omaduste omavahelistest fenotüübilistest seostest“ (juhendaja P. Piirsalu).

Alates 2001. a kuni 2003.a  augustini oli ELaS tööl lammaste aretuse alal vaid peaspetsialist konsulent Hillar Kalda, kes ainukese palgalise töötajana pidi toime tulema lammaste aretustöö läbiviimisega. Nagu näha vähenes sel perioodil ELaS tegevtöötajate ja lammaste aretustööd läbiviijate persoonide arv  drastiliselt, kuid ELaS põhiülesanded said ka siis tehtud. Sellele järgnes periood, kus tegevtöötajatena olid lühiajaliselt ametis Indrek Nõmm ja Vaike Tartes.  2005. aastal sõlmis juhatus tegevjuhi-aretusspetsialisti töölepingu põllumajandusmagister Külli Vikatiga.

Ajavahemikul 1991 kuni 2005 olid seltsi presidendiks või juhatuse esimeheks olnud valitud kolm persooni, kes koos juhatuse teiste liikmetena sel ajal tegevust juhtisid. Seltsi taastamise järgselt oli esimeseks presidendiks Kalju Hallik 1991. aastast kuni 1995. aastani. Seejärel oli seltsi presidendiks/ juhatuse esimeheks 1995. aastast kuni 2004. aastani Peep Piirsalu. Alates 2004. aastast töötas juhatuse esimehena Ell Sellis, kes oli 2003. aastal valitud juhatuse aseesimeheks ning peale P. Piirsalu tagasiastumist 2004. aastal jätkas seltsi juhtimist kuni 2005. aastani (vt Lisa 1).

ELaS poolt anti ajavahemikul 1994-2001 välja ajakirja Lammas ja Kits, millest ilmus 10 numbrit. Ajakirja esimeste numbrite toimetajaks oli Enhard Musto, hiljem Peep Piirsalu. Edasisest ajakirja väljaandmisest loobuti vahendite, aga ka ajakirja kaastööde kokkusaamise raskuse tõttu.

2003. aastal tekkis Eesti lambakasvatajate seltsi kõrvale teine lambakasvatusorganisatsioon, sest mittetulundusühinguna registreeriti Eesti Maalamba Ühing. Ühingu eesmärgiks oli eesti maalamba kui põlistõu ametlik tunnustamine.  2006. aastal toimus ühingu eestvõttel Eestis kogutud 212 teadmata päritoluga lamba vereproovide DNA analüüs. Need uuringud ei kinnitanud ega lükanud ümber eesti maalamba kui tõu olemasolu (Viinalass jt., 2006). Uuringud  näitasid, et geneetiliselt eristunud lammasteks võis pidada peamiselt vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal. Need lambad olid eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest. Hiljem, s.o. 2009.aastal loodi Pärnumaal Tõhelas lambaid kasvatava Anneli Ärmpalu Idvandi eestvõttel MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts. Veterinaar-ja Toiduameti poolt tunnustati 2016.aastal  MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts kui  kihnu maalamba tõuraamatu pidajaks ja jõudluskontrolli läbiviijaks, mis sisuliselt tähendas ka kihnu maalamba tõuna tunnustamist.

Kasutatud kirjandus
Piirsalu P. 2003. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja  ühistegelise lammaste tõuaretuse taastamine Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 3, lk. 18-20.
Piirsalu, P. 2009. Lambakasvatus.- Raamatus: Eesti Põllumajandus XX sajandil, 3.köide, Ülevaade põllumajandusest siirdeperioodil, Aastad 1990-2008, 1.osa Inimene ja ühiskond, Saku,  lk.774- 784.
Viinalass H., Värv S., Piirsalu P., Saveli O. 2006. Teadmata päritoluga lammastest. – Tõuloomakasvatus, nr. 4, lk. 20-23.