Lambakasvatus on äge! Aga…

….uisapäisa talle läheneda ei tasu ! Olete leidnud ennast mõtlemast, et sooviksite omada lambaid? Ükskõik, kas tegu on vastsündinud idee või ammuaegse unistusega, kas soovite koju kahte lammast suveks muru niitma või plaanite alustada suure karja pidamist, mis ennast ka majanduslikult ära tasuma peaks, see otsus vajab natuke läbimõtlemist selleks, et saaksite tulemust ka nautida.

Kuidas valida endale sobiv lammas

“Lammas on vähenõudlik ja lihtne pidada”. Seda väljendit kuulen ma tihti ning see vastab kohati ka tõele, kuid suuresti oleneb see lamba tõust ja tüübist. Lambatõuge võib mitut moodi grupeerida, kuid pidamise ja tootmise mõttes on oluline eristada ekstensiivsed ja intensiivsed lambatõud.

Kihnu lammas ja gotlandi lammas Mikkeni lambatalus – ekstensiivseks pidamiseks sobilikud

Ekstensiivseks pidamiseks sobilikud lambatõud on enamasti keskmist või väiksemat kasvu. Nad on aretatud hakkama saama ka kesisema sööda peal (mägedes või kõrbetingimustes) ning on enamasti heade emaomaduste ja kergete poegimistega. Neid on sajandite jooksul selekteeritud selle järgi, et nad võimalikult hästi omapead hakkama saaksid. Selliste tõugude juurde kuuluvad näiteks islandi lammas, gotlandi lammas ja kihnu lammas. Ka Lõuna-Aafrikast pärit dorperi lammas on enda vastupidavust meie kliimas tõestanud (olles samaaegselt siiski natuke lihakamat tüüpi), samuti nagu osad meriinolammaste tõud. Ka Inglismaa lambatõugude seas on pikk nimistu highland sheep tõuge ehk lambaid, kes peaks hakkama saama ka kargetes mägistes tingimustes. Kokkuvõttes on tegemist tugevate loomadega, kes ei vaja erilist tähelepanu lisasöötmisel, kuid ei oma seetõttu ka realiseerimisel üldiselt mitte just kõige suuremaid lihakehasid.
Ekstensiivne lammas või nende ristandid on just teile sobilikud, kui te soovite karjatada laidudel, puisniitudel või poollooduslikel kooslustel. Need lambad on head maastikuhooldajad ning saavad ka madala söödaväärtusega taimestikuga hakkama. Ka siis, kui olete täitsa lambavõhik, võib olla robustne tõug teile sobilikum. Nad andestavad väiksemaid pidamis- ja söötmisvigu ning on üldiselt iseseisvamad tüübid. Te saate nendelt nii villa kui ka liha. Mõlemat mõõdukalt.

Suffolki lammas ja tekseli lammas – selgelt intensiivse pidamissuuna esindajad

Intensiivseks pidamiseks mõeldud lambatõud seisavad täpselt vastasleeris. Nad on aretatud ja arendatud eesmärgiga võimalikult tootlikud olla. Nende tõugude esindajad on enamasti suurt kasvu ja lihaka kehaehitusega. Juba peale vaadates on selge, et need suured kintsud on igati isuäratavad ja rümbana ka majanduslikult kasulikud. Samaaegselt on need ka küllaltki nõudlikud lambad. Suur keha ja kiire kasv tähendavad seda, et need lambad vajavad väga kvaliteetset, rikkalikku ja õige koostisega sööta. Regulaarselt hooldatud kultuurkarjamaad, silo ja rohke jõusööt on nende lammaste jaoks olulised märksõnad. Ka poegimisajal tahavad nad rohkem tähelepanu. Talled võivad sündides olla juba väga suurt kasvu, nii et uted ei pruugi nendega iseseisvalt toime tulla. Eestis ja üldse kogu maailmas enim levinud intensiivsed tõud on teksel lambad ja suffolki lambad. Ka eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lamba aretuses on neid tõuge kasutatud.
Intensiivne lammas on sobilik nendele lambakasvatajatele, kes omavad kultuurkarjamaid, häid lisasöötmisvõimalusi ja majandamisoskusi. Need tõud eeldavad baasteadmisi söödaratsiooni õigest koostamisest ning poegimisabi andmisest.
Ettevaatust väga suurekasvuliste lihalammaste kasutamisel emadena tootmiskarjades. Praktika on näidanud, et nende söötmine on küllaltki kulukas ning võib suurtelt talledelt saadud kasumit oluliselt vähendada. Kindlal kohal on need lambatõud aga tootmiskarjades jääradena. Kui te kasutate lõppristandi põhimõtet ning kombineerite vähenõudlikud emad ja lihakad isad, siis tulemus peaks olema majanduslikult kõige kasumlikum. Erandi moodustavad karjad, kes soovivad ja suudavad ka tõulammaste müügiga tegeleda. Neile sobib muidugi vaid puhtatõuline loom.

Rannaniit versus lopsakas kultuurkarjamaa – juba peale vaadates on selge, et tegemist on väga erineva toiteväärtusega taimestikuga. Lammast valides peate esmalt tegema kindlaks, mis tüüpi karjamaid te temaga hooldada soovite.

Kuidas aga hinnata ristandlamba omadusi, kui te temaga vastamisi seisma satute? Ka ristandlambaid on võimalik samade tingimuste järgi eristada ekstensiivseks või intensiivseks pidamiseks sobivaks. Esiteks on võimalik uurida, milliste tõugude ristandiga on tegemist. Teiseks saate lammast visuaalselt hinnata. Kui suur lammas on? Kas ta on väga lihakate vormidega või pigem peenemat tüüpi? On tal väga lokkis villak (vihjab islandi või gotlandi mõjule) või hoopis olematu ja madal kasukas? Kogu saadud informatsioon kokku annab teile üpris selge pildi sellest, mis tüüpi loomaga on tegu ja mis pidamistingimustesse ta võiks sobida.

Kokkuvõttes saab seega öelda, et lammas ja lammas võivad olla väga erinevad, ning enne kui te lambaid ostma tormate, siis tehke kindlaks, millist tüüpi lammas sobib teie võimaluste, oskuste ning vajadustega.

Mis on lamba vajadused

Lammas on mäletseja ning tema peamine söögiallikas on rohi, kas siis värske rohu näol või kuivatatud kujul heina või silona. Keskmiselt sööb lammas 1.8% oma kehakaalust kuivainena sööta. 70 kilose lamba juures teeks see 1.26 kilo kuivainet päevas ehk siis keskmiselt 1.4 kilo heina või 4.2 kilo silo.

Lamba vajadused muutuvad ilmastikuga (külm ja niiske ilm raiskavad rohkem energiat), tootmisfaasiga (kasvavad loomad, tiined lambad, imetavad lambad, jäär paaritusajal), lamba suuruse ja tõuga ning sööda kogused olenevad suuresti ka sööda energiasisaldusest ja söödavusest. Üldjuhul lammaste puhul portsjoneeritud söötmist ei harrastata, pigem peaks kindlaks tegema, et loomadel on pidevalt hea kvaliteediga koresööt (rohi, hein või silo) kättesaadav. Rusikareeglina võib arvestada, et kultuurkarjamaa toidab ära 6-8 lammast hektari kohta ning puisniit või väheväärtuslik karjamaa 2-4 lammast hektari kohta. Ning kui talvesööta varuda, siis võib arvestada kuskil 2.5 rulli heina per lammas talve peale. See kogus peab siis ka kindlasti olema söödav kraam. Seega kui pool rulli on läbivettinud või hoopis hallitanud, siis seda osa lammas muidugi ei söö ning te peate tunduvalt suurema koguse rulle varuma, et seda puudujääki kompenseerida. Lisaks tasub mõelda sellele, kuidas lambad söödavat kraami võimalikult vähe raiskaksid. Väiksemates karjades tuleb ehk kõne alla sõimest söötmine, suuremates aga kindlasti rulooni hoidjad. Kas siis isetehtud puidust variandid või metallist valmistoodangud. Peaasi, et lammas ennast ei vigastaks ja samas ei pääseks keegi sööda peale trampima või roojama. Kui sööt hakkab otsakorrale jääma, siis ärge jääge kangekaelselt ootama, et lambad ka viimase lõpu oleksid nõus ära sööma. Suure tõenäosusega on nad lõppu jätnud selle osa söödast, mis neile struktuurilt või kvaliteedilt ei sobi. Mõistlik on see lõpp kõrvaldada ja panna värske sööt asemele.

Ruloonihoidjad võivad olla metallist või puidust ise tehtud. Peaasi, et loomad ei pääseks rulli otsa turnima ja et nad ennast söömisel ei vigastaks. Nii kestab üks rull tunduvalt kauem!

Toonitaksin veelkord et kuna sööda vajadust ja söödavust mõjutavad väga mitmed erinevad faktorid, siis on igas lambakarjas ja igal aastaajal ja tootmisfaasis erinevad tarbenormid. Et määrata täpselt oma karja vajadusi, saate spetsialistidelt nõu küsida ning lasta vajalik söödaratsioon välja arvutada. Veel lihtsam ja käepärasem viis sööda sobivust hinnata on aga hoopis lammaste regulaarne kehakonditsiooni hindamine. Selleks katsute ükshaaval lammaste nimmepiirkonna üle ning hindate, kas nad on paksemaks või peenemaks jäänud (on tunda rohkem või vähem luud), või on nad säilitanud ühtlase kehakonditsiooni. Puhtalt vaatluse põhjal, ilma katsumiseta, ei ole võimalik lambal adekvaatselt kehakonditsiooni hinnata. Nende villak võib peita nii mõndagi üllatust!

Kui on vajadus jõusööta lisada, siis selleks sobivad erinevad teraviljad (kaer, oder) või ka spetsiaalselt lammastele mõeldud valmissegud. Oluline on lambaid tasahaaval harjutada jõusöödaga ning ka siin kehtib reegel, et kogus oleneb looma suurusest, tootmisfaasist ja muudest vajadustest. Maksimaalne päevane jõusööda kogus umbes 70 kilosele lambale on 1 kilo päevas ning selle peab jaotama kahe söötmiskorra peale. See tähendab, et ühel söötmisel on maksimaalne kogus 0.5 kilo jõusööta looma kohta.

Muu sööda kõrvalt peab lambal kindlasti olema pidevalt kättesaadav mineraal ja sool. Mõlema puhul on kaubanduses erinevaid variante, puistemineraali, lahtist soola või hoopis lakukausid ja lakukivid. Igal lamburil on omad eelistused. Isiklikult leian, et lahtist mineraali ja soola tarbivad loomad kõige paremini. Valige kindlasti mineraal, mis oleks spetsiifiliselt lammastele mõeldud ning jälgige ehk veel lisaks, et seal oleks ka kõrge seleeni sisaldus. Seda kipub meie maadel ja seega ka koresöödas olema pigem vähevõitu. Seleeni puudumisel võib loomade tootlikkus langeda ja talledel võib tekkida valgelihastõbi.

Muus osas tahab teie lammas ligipääsu joogiveele. Laidudel ja rannaniitudel sobib ka merevesi selleks otstarbeks suurepäraselt, kuna meie piirkonnas on merevesi piisavalt mage.

Seaduse poolest ei ole te kohustatud oma lammastele varjualust pakkuma. Nähes aga viimaste aastate vesiseid talvesid, siis võin kinnitada, et ilma varjualuseta pole peaaegu enam võimalik mõistlikult tootvat karja pidada. Lammas külma ei karda, küll on ta aga tundlik vihma ja tuule suhtes. Mitu nädalat jutti läbivettinud lammas hakkab igal juhul kaalus kaotama ja võib ka kergemini haigeks jääda. Varjualuseid ehitades pidage meeles, et loomad kasutavad neid ainult juhul kui ka sööt on seal samas olemas. Lammas on karjaloom. Teil võib olla väga vahva laut koos rikkaliku kuiva aluspanuga, aga kui silorull on sellest kasvõi 10 meetrit eemal, siis igal juhul on kogu kari enamuse päevast õues ja ei vaata lauda poolegi. Isegi need, kes parasjagu süüa ei taha, pikutavad siis lihtsalt rulli kõrval porilombis. Pindala poolest võite laudas täiskasvanud lambale arvestada vähemalt 1.5 m^2, tallele 0.35 m^2.

Loomade laudas pidamist saab väga erineval viisil mõistlikult lahendada.

Last but not least, lambad tahavad vähemalt korra aastas pügamist ning osadel villakamatel tõugudel on isegi kaks pügamist aastas vajalikud. Pügajate kontaktid leiate peatselt liidu kodulehelt. Pügamise järgselt tõuseb lammaste sööda tarbimine hüppeliselt. Tagage neile selleks perioodiks hea karjamaa või vajadusel koresööda kõrvale ka jõusööta.

Lamba tervishoiu põhitõed

Lamba tervishoid algab tervest põhikarjast. Lambaid ostes võtke neutraalne spetsialist appi (nagu näiteks konsulent või mõni abivalmis loomaarst) ning küsitlege lamba müüjat igasuguste tema karjas probleemiks olevate haiguste ja parasiitide teemal. Mitte ükski kari ei ole 100% murevaba. Kui olete välistanud hullemad nakkushaigused, siis on kõige suurem tervishoiu teema, millega lammaste puhul tegelema peate, ilmselt parasiidid. Välisparasiite saab hoida kontrolli all regulaarse pügamisega. Nende seas on eestis enim levinud väiv ja raudkärbes. Siseparasiitide kontroll on juba keerulisem ning selle tarbeks tasuks oma loomaarstiga tihedalt koostööd teha. Roojaproovide abil saab määrata, palju lambal parasjagu parasiite on ning kas ja millist ussirohtu talle manustada. Karjamaade korrektne majandamine on aga peamine viis, kuidas parasiidifooni madalal hoida.

Kõhulahtisus võib olla märk sellest, et sooleparasiidid on möllamas, kuid ka korras seedimine võib varjata suurt hulka parasiite.

Enamiku haiguste ja probleemide allikaks lambakarjades ja üldse loomapidamises on söötmine ja pidamine. Söötmisel tehakse vigu nii sööda kvaliteedi kui koguse poolest. Pidamisel on kõige suuremad probleemid liiga tihe asustus lautades, puudulik hügieen, varjualuse puudumine, liigne niiskus ja tuuletõmme ja kehv karjamaade majandamine. Need kõik on suurepärased mutrid, mida timmida, selleks et teie kari oleks terve ja tootlik.

Kuidas lammast osta

Parim aeg lammaste ostmiseks on alates suve keskpaigast/sügisest, kus talled on piisavalt vanad ning algab kõige aktiivsem müügiperiood. Kuulutusi leidub liidu koduleheküljel ning erinevates ostu-müügi gruppides. Nagu juba eelnevalt mainitud, siis on oluline et te teaksite, millised lambad sobivad teie võimaluste ja oskustega, ning et te uuriksite võimalikult palju nende tervislikku tausta. Võtke võimalusel keegi teadjam inimene ostmisel appi ning mõelge see terve plaan väga hoolikalt läbi. Ning seda võimalikult mitu korda. Väga hoolikalt.

Mis loom on konsulent?

Kõikide lammaste pidamise, aretuse, tervishoiu ja majandamisega seotud küsimustega on võimalik pöörduda erinevate spetsialistide poole. Üks selline grupp spetsialiste on näiteks lambakasvatuskonsulendid. Nende teenus on PRIA poolt toetatav ja loomakasvataja peab sellest vaid 10% maksma. See sobib nii neile, kes veel ei oma loomi, kui ka neile, kes tunnevad, et nende karjas on probleemid ja nad tahaks asju paremini teha. Rohkem infot on võimalik saada aadressilt https://www.pikk.ee/nouandeteenistus/konsulendid/leia-konsulent/

Ann Mari Anupõld
Maaelu Edendamise Sihtasutuse lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Fotod:
kihnukas – Mikkeni lambatalu, gotlandlane – Mikkeni lambatalu
teksel – Maavillane, suffolk – http://www.bentleysuffolks.co.uk/archive-of-sires/
kultuurrohumaa – https://www.dotnuvabaltic.lv/node/2761 , rannaniit – http://sandard.blogspot.com/2013/10/haeska-rannaniit.html
puidust söötmispiire – Ann Mari Anupõld, metallist söödarõngas – Ann Mari Anupõld
Tsura laut – Ann Mari Anupõld, kõhulahtisusega lammas – http://www.nadis.org.uk/disease-a-z/sheep/trace-element-deficiencies-in-sheep/