Lähtuvalt viimase nädala jooksul Eesti meedias kajastatud lugudest toorkitsepiima joomise ja puukentsefaliidi vaheliste seoste teemal toome alljärgnevalt välja kaks samateemalist selgitust.

————————————————————————————

Foto: Kolotsi talu

28. juunil üllitas Terviseamet pressiteate sisuga, et sellel aastal on Eestis haigestunud kitsepiima joomise tagajärjel puukentsefaliiti 4 inimest. Loomulikult tekitas selline puugiinfo paanikalaine.

Esitasin Terviseametile päringu saamaks teada, mille põhjal on tõendatud, et nakatumine toimus kitsepiimast. Sain Nakkushaiguste seire ja epideemiatõrje osakonna epidemioloogilise valmisoleku büroo Juhatajalt  Irina Dontšenkolt vastuse:

“Järeldused on tehtud epidemioloogilise uuringu alusel, mis tuvastas otsese seose toore kitsepiima tarbimise ja inimeste haigestumise vahel. Puukentsefaliidi diagnoos on kõigil laboratoorselt kinnitatud. Kitsi peeti Saaremaal, mis on puukide kõrge puukentsefaliidi viirustega nakatumise ja endeemilise leviku piirkond Eestis. Kitsi pidas üks perekond, kes tarbis piima ainult peresiseselt. Loomatervishoid on Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) pädevuses. Teadaolevalt VTA ei uurinud kitsepiima laboratoorselt.”

Küsimuse täpsustamisel jõudsime sellise vastuseni: “Kindlasti meie ei saa 100% kindlusega väita, et haigestumine on seotud kitsepiima tarbimisega just kitsede/piima mitteuurimise tõttu. Küll me aga võime oletada seda suure tõenäosusega, põhjusel, et kõikide haigestumine mahub inkubatsiooni perioodi ja puukide rünnet ei ole inimeste poolt tuvastatud. Ikkagi vaktsineerimine on kõige kindlam ennetusmeede. ”

Esitasin teabenõude ka VTAle ning sain samasisulise kiire vastuse loomatervise osakonna juhatajalt Harles Kaupilt, et antud kitsi ei ole uuritud ega ka mitte kitsepiima ning Eestis selliseid uuringuid ükski labor ei tee.

Ehk rääkida tõenduspõhisest meditsiinist me siinkohal ei saa ja tegemist on pigem nn külajutuga ehk puukinformatsiooniga, mis ikka kitsepidamisega kaasas käib.

Siinkohal kordame üle mõned põhitõed:

Igasugune toortoit võib sisaldada haigusetekitajaid, nii juurviljad, marjad, liha kui ka piim. Läbikuumutamata toit on toortoit ja see sisaldab kõike keskkonnas leiduvat. Läbikuumutamata piima nimetame toorpiimaks ja seda annavad kõik loomad. Nii et ka lehma ja lamba kuumutamata piim võib kanda haigusetekitajaid. Aga ei pea ilmtingimata. Sest loomapidaja jälgib loomade tervist, nende sööta ja hoiab korras oma lüpsihügieeni. Lüpsihügieen on see, kui me puhastame enne lüpsi looma udara, jälgime, et seal ei oleks põletiku märke, peseme oma käed, hoiame puhta lüpsiruumi. Desinfitseerime enne ja peale lüpsi kõik lüpsiriistad.

Kurname ja jahutame piima kohe peale lüpsi 2-6 kraadini. Kohe ongi kohe ehk poole tunni jooksul on see temperatuur selline. Külmkappi panek, veel vähem kelder ei anna piisavalt kiiret temperatuuri langust. Selle saavutame jooksva külma vee all. Või piimajahutis.

Toorpiim ongi elav toit ja me tarvitame selle ära täna – homme, äärmisel juhul ülehomme. Jahutamine ei tapa bartereid ega viiruseid vaid ainult pärsib nende arengut. Piima seismisel ja soojenemisel elu jätkub. Pikemalt säilitada saab piima vaid seda kuumutades ehk pastöriseerides. Siis me tapame selles elustiku, kahjuks nii hea kui halva. Kuid ka sellisel juhul on kitsepiim väärtuslik toiduaine. Temas on rikkalikult mineraalaineid ja vitamiine (eelkõige tänu sellele, et Eestis on kitsed ikka veel karjamaal käijaid ja loodusliku toidu peal). Kitsepiima molekul on väiksem kui lehmapiima omal ja seetõttu on ta inimorganismile paremini omastatav, ta seedub õiges kohas ja piimavalk ei jõua sinnamaani, kus ta kõhuvalu – ja lahtisust tekitab. Temas sisalduvad kõik eluks vajalikud toitained ja seetõttu on ta asendamatu toiduaine neile, kel raske haiguse raviga on on probleeme ükskõik mis muu toidu söömisega. Sobib ka lihtsalt neile, kel vanuse või istuva töö tõttu seedimisega probleeme. Hõlbustab hingamisprobleeme. Toidab nahka seespidiselt ja on seetõttu abiks paljude nahaprobleemide korral.

Loetelu võib jätkata, aga siiski võiks meeles pidada, et kitsepiim ei ole ravim vaid väga hea toiduaine. Ta maitseb väga hästi. Kui nüüd tuleb kellelgi meelde, et kitsepiima on korra maitstud, ja see maitses kohutavalt, siis on midagi kuskil korrast ära – loomapidamistingimused, sööt, lüpsihügieen, hoidmine.

Olgem siis hoolsad kitsepiima tootmisel ja selle  kasutamisel.

Ning et ennast ja looma puukentsefaliidi eest kaitsta, kasutagem vaktsineerimist! Küsige hästivarustatud (looma)arstilt.

Marge Salumäe
Maaelu Edendamise Sihtasutuse kitsekasvatuskonsulent
Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu liige
msalumae@gmail.com

———————————————————————————-

Hetkel hoogu koguv lugu kitsepiima kaudu levivast puukentsefaliidist on asjakohane ja kommenteerimist väärt teema. Mitte seetõttu, et tegemist oleks millegi erakordse või uskumatuga, vaid seetõttu, et kiputakse unustama, et kui soovime tarbida töötlemata tooteid, siis peame arvestama veidi suurema võimalusega mõne terviseprobleemi saamiseks võrreldes töödeldud toiduga. Kitsepiima kaudu puukentsefaliidiga nakatumine on teoreetiliselt võimalik, kuid õnneks praktilises elus on tõenäosus selleks siiski imeväike.

Foto: Kolotsi talu

Kitsed nakatuvad puukentsefaliiti tekitava viirusega puukide kaudu. Nii nagu inimesedki. Küll aga kitsel endal mingeid kliinilisi sümptomeid ei teki. Seetõttu ei ole kitsepidajal võimalik ennetada säärase kitse piima kasutamist inimtoiduks mõeldud toodete tootmisel. Haigustekitaja liigub läbi kitse kitsepiima ning piima tarbides on võimalik inimesel puukentsefaliidiga nakatuda. Siinkohal aga targa tarbijana tasuks meeles pidada ja teada järgmisi asjaolusid:

1) Paljud karjad tegelevad puugitõrjega või ei käi nende loomad üldse karjamaal, nii et puugi saamise risk on minimaliseeritud. Kui ostate tooteid otse tootjalt, siis saate neilt seda küsida.

2) Enamus haigustekitajaid hävib kuumutamisel. Nii ka puukentsefaliiti tekitav viirus ning seetõttu on pastöriseeritud kitsepiima toodete tarbimine täiesti ohutu. Olgu see siis pastöriseeritud piim, kõvajuustud vms.

3) Nii nagu inimene ei saa igast puugist puukentsefaliiti ei saa seda ka kits. Seega isegi kui kitsel puuk leitakse, on väga väike võimalus, et see puuk oli haiguskandja.

4) Kui isu toorpiimatooteid tarbida on suur, aga hirm puukentsefaliiti nakatumise ees on ikka, siis tarbige kitse toorpiimatooteid talveperioodil, kui puuke ei ole. Kitsepiimas on leitud haigustekitajaid 3-18p pärast nakatumist (tegemist oli katsega, kus kitsi meelega nakatati, et näha, millal ja kui kaua antud viirus piimast leitav on), seega ei jää nad haiguslevitajaks terveks eluks, vaid ainult lühikeseks perioodiks.

5) Kui soovite tarbida piimatooteid loomalt, kes on elanud karjamaal, kellel ravimeid kasutatakse minimaalselt ja te ise ei ole end samuti puukentsefaliidi vastu vaktsineerinud, siis ongi haigusesse nakatumise risk suurem ja sellega tuleb arvestada.

6) Palju tõenäolisem on puukentsefaliit saada puugi käest looduses, kui kitsepiimast valmistatud toortoodete (töötlemata) söömise kaudu.

Kokkuvõttes on kõige kindlam viis ohtu vältida tarbida kuumtöödeldud kitsepiimatooteid. Kõige kindlam viis igasuguse (ka peaaegu olematu) ohu vältimiseks, on enda vaktsineerimine puukentsefaliidi vastu, mis Eestis, kui soovite looduses ringi liikuda, on nagunii üsna tark mõte.

Ükskõik, mis variant neist valida, on siiski kindel see, et viise ohu vältimiseks on mitmeid ja kindlasti ei pea täielikult loobuma kitsepiimatoodetest.

Katrin Tähepõld
Veterinaararst
Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liidu aretustöö koordinaator
aretus@lammas.ee