Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, dotsent

Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuaretustöö läbiviijaks oli sel perioodil Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS), kelle tööülesanneteks oli jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste ja tõukarjade hindamine, eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuraamatute pidamine, uute parandajatõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine. Kõrvuti puhasaretusega kasutati eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi kiiremini parandada. Eesti tumedapealiste lammaste parandajateks tõugudeks olid sel perioodil oksforddaun, suffolk ja soome maalammas ning eesti valgepealistel lammastel teksel, dala, dorset ja soome maalammas (Piirsalu, 2000).

Jõudluse-ja põlvnemisandmete registreerimiseks lambafarmides anti 1995. aastal välja Lammaste Raamat (Piirsalu, Valdi 1995), mida kasutati järgnevatel aastatel lambakasvatajate poolt pikka aega. Lammaste Raamat  oli mõeldud kasutamiseks lambafarmides jooksvate andmete registreerimiseks vastavalt välja töötatud jõudluskontrolli ja ka lammaste hindamise eeskirjale.

Eesti lammaste tõuraamatuid peeti kuni 1999. aastani kaartidel ning edasi alates 1999.aastast elektroonilise tõuraamatuna andmebaasis OVIS (Piirsalu, 2000. a), mis oli programmeeritud FOX PROW andmebaasis.

Varasemat lammaste jõudluskontrolli süsteemi kaasajastati ELaS poolt edasi ja alates 2004. aastast oli töös veebipõhine lammaste andmebaas Pässu I, mis koondas andmed lammaste jõudluskontrolli ja eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuraamatu  pidamise kohta.

Loomade näitusel Luige baasis koos 1993. aastal imporditud esimeste tekselitega (paremalt Ü. Pus, T. Hirsnik, P. Piirsalu, L. Kund)

Esimene eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste parandajate tõugude import peale Eesti taasiseseisvumist toimus 1993. aastal, mil imporditi 5 tõujäära Taanist, neist kaks olid  tekseli ja kolm oksforddauni tõugu. Oksforddauni lambaid imporditi veel 1996. a Soomest (Piirsalu, 2000) ning 2000. ja 2002. aastal Taanist (Piirsalu, 2002). Oksforddauni tõug on parandanud eesti tumedapealiste lammaste lihajõudlust (Piirsalu, Lobanov, 1997).

Esimesed dala (tõunimetus praegu norra valge tõug) tõugu lambad imporditi Eestisse 1994. aastal Norrast, 25 utte ja 5 jäära. Alguses kasvatas dala lambaid Tiina Paap Pärnumaal, hiljem veel  Maa-Investeeringute AS. Dala lambaid tunti sel ajal kui  head karjamaakasutajat, suure viljakuse ning hea liha-ja villajõudlusega tõugu. Eestisse imporditud dala uttedelt oli saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dala veresusega ristanditelt 1,84 talle (Zarenz, Kaart, 2000). Eesti tumedapealiste või eesti valgepealiste uttede paaritamisel dala tõugu või soome maalamba jääradega oli võimalik saada suure viljakusega ristanduttesid.  Selliseid pooleverelisi ristanduttesid soovitati paaritada näiteks tekseli või suffolki jääraga, et saada kolme tõu ristandtalled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus (Piirsalu, 2002).

Suurim tõulammaste import toimus 2002. aastal kui Hillar Kalda abiga toodi Eestisse 122 tõulammast

Kõige suurem lihalammaste import toimus 2002. aastal, kui riigi rahalisel toel  osteti 2002. aastal Taanist kokku 122 tõulammast, 16 jäära ja 106 utte (tabel 1; Kalda, 2001; Piirsalu, 2002; Piirsalu, 2009). Imporditi kokku nelja tõugu lambaid, suffolke 5 jäära ja 40 utte, oksforddauni 3 jäära, tekseleid 4 jäära ja 47 utte, dorseteid 4 jäära ja 19 utte. Nende puhtatõuliste kõrge aretusväärtusega lihalammaste baasil sooviti rajada puhtatõuliste lihalammaste (tekseli, suffolki ja dorseti) aretuskarjad, et neid paljundada ja edasi müüa teistesse farmidesse kui kohalike lammaste lihajõudluse parandajaid.

Tabel 1. Taanist Eestisse imporditud tõulambad 2000.- 2002.aastal (Piirsalu, 2002)

*Jäärad  ostetud Eesti Lambakasvatajate Seltsi toetusel
**Lambad soetatud 25% enesefinantseerimisega programmi “Jätkusuutliku lihalambakasvatuse arendamine Eestis” raames

Lisaks nimetatud lambatõugudele toodi sel perioodil ka teisi lambatõugusid.  Nendest arvukamalt 2003. aastal islandi lambaid, kui Osmussaarele rajati perekond Koppelite eestvõtmisel islandi lambafarm Osmussaarele (tabel 2). Toodi ka swifteri ja  gotlandi lambaid ning Ühendkuningriigist swaledale lambaid, muulasid ning sinisepealisi leisteri lambaid (Piirsalu, 2009).

Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste tõulammaste arv ja tõukarjade arv on esitatud tabelis 2 (Piirsalu, 2009). Tõulammaste arv  muutus 1990. aastast 2007. aastani sarnaselt lammaste arvu üldise tendentsiga Eestis. Kui 1990. aastal oli tõumajandeis ligikaudu 6 tuhat tõulammast, siis 1997. aastaks vähenes see vaid 1155-ni. Näiteks 1992.a. tegeleti tõulambakasvatusega kokku 16-s majandis (13-s majandis peeti eesti tumedapealisi lambaid ja vaid kolmes eesti valgepealisi lambaid) ja nendes peeti aasta alguse seisuga 3692 lammast, kelledest aasta lõpuks oli alles 2508 lammast.

Tõukarja hindamise juhendi järgi omistati 1992. aastal aretuskarja nimetus viiele majandile ja viiele talunikule: Karuse kolhoos, Aravete Ühismajand, Muhu kolhoos, Vihula Põllumajandusühistu, Uhtna kolhoos, Uno Türneri talu, Tiiu Mürgi talu, Vello Sooäär, Aire Hallik ja Lembit Laurent. Tõukarja nimetuse said 5 majandit (Läänemaa Sõpruse kolhoos, Ühistu Eeva ja Pere, Abruka PÜ, Lehtse kolhoos, Tsooru kolhoos) ja 5 talunikku (Endel Tamme, Avo Saar Jõgevamaalt, Mai Noorem Tartumaalt, Juhan Uik Valgamaalt, August Kõre Viljandimaalt.

ELaS Lambapäeva pidamise traditsioon Kurgja talumuuseumis sai alguse 1997. aastal, pildil tõulammaste oksjon 1999. aastast

Tõulammaste arvu suurenemine algas 2000. aastast ja 2007. aastal oli Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõukarjades jällegi ca 6000 lammast. Kui üheksakümnendate aastate alguses oli eesti valgepealiste lammaste tõukarjasid vähe ja eesti valgepealine lammas oli isegi hävimisohus, siis hilisematel aastatel (alates 2000-ndast aastast) eesti valgepealiste tõulammaste üldarv ja ka tõukarjade arv stabiliseerus ning üksikutel aastatel oli nende arv isegi ületanud eesti tumedapealiste lammaste arvu (tabel 2). Tõufarmide omanike ring vahetus taasiseseisvumisaastate järel peaaegu 100 protsendiliselt. Vaid mõned üksikud tõulambakasvatajad suutsid lambapidamise säilitada. Üheks selliseks positiivseks näiteks oli Hallikute pere Läänemaal, kus eesti tumedapealiste lammaste tõufarmi pidas legendaarne Kalju Hallik koos oma poja Peep Hallikuga (tabel 5).

Tabel 2. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste tõulammaste ja tõukarjade arv Eestis 1990-2007

* sh 105 islandi lammast

Ajavahemikul 2002.- 2007 kasvas jõudluskontrollis osalevate lammaste ja ka tõuraamatusse kantud lammaste arv. Näiteks 2002. aastal oli tõuraamatus 952 lammast, aga 2006. ja 2007.aastal juba vastavalt 3109 ja 3652 tõulammast.

Jõudluskontrolli läbiviimise iseloom muutus (Piirsalu, 2009) ja seepärast uttede ja jäärade kehamassi ja villatoodangu näitajad on esitatud varasemate aastate kohta (tabel 3). Alates 2002. aastast on täiskasvanud looma kehamassi ja villatoodangu registreerimisest loobutud (tabel 4).

Tabel 3. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade jõudlusnäitajad (1997.–2001. a keskmine)

Tabel 4. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007. a.

Lambapäeva traditsiooniks sai Kaunima Ute konkurss, paremalt 2000. aasta võitjad T. Kaivo, R. Jõgiste, K. Zarenz (Ahlskog), päevajuht Ungru Lõng omanik K. Tõnisma

Selle perioodi jõudluskontrolliandmete põhjal võis öelda, et eesti tumedapealine lambatõug oli varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadi valget, poolpeenvilla (keskmine peenus uuringute põhjal ca 35 µm). Täiskasvanud eesti tumedapealist tõugu lambad oli üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealist tõugu eakaaslased, kuid olid viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaalusid ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,5-1,6 talle poeginud ute kohta. Mõnedes eesti tumedapealiste lammaste tõufarmides oli uttede viljakus väga kõrge (tabel 5, Piirsalu, 2009), kus uttedelt saadi keskmiselt isegi üle 2 talle poeginud ute kohta (Jüri Patune, Lenne Kaivo farmides). Tallede korrigeeritud kehamass 100 päeva vanuselt oli kõikide tõukarjade keskmisena ligikaudu 25 kg. Parimad eesti tumedapealiste lammaste tõukarjad kuulusid tõukarjade hindamise järgi Lenne Kaivole, Ivo Kruusenbergile, Jüri Patusele, Lilien Veskele, Avo Melgile, Leonid Kirsile.

Tabel 5. Eesti tumedapealiste lammaste tõufarmide jõudluskontrolli tulemused 2005. aastal

× – andmed ebatäpsed
* – andmed laekumata

Tabel 6. Eesti valgepealiste lammaste tõufarmide  jõudluskontrolli tulemused 2005. aastal

× – andmed ebatäpsed
* – andmed laekumata

Eesti valgepealised lambad olid täiskasvanutena väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted olid suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet oli kõrgem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade 1997–2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg. Uttede viljakus oli eesti valgepealistel uttedel kõrgem, sest 100 poeginud ute kohta andsid nad võrreldes eesti tumedapealiste uttedega enamasti kuni 10 enamtalle. Tallede kasvukiiruse osas olid eesti valgepealised talled samaväärsed eesti tumedapealiste eakaaslastega, kui nende kehamass 100 päeva vanuses oli ca 25-27 kg. Kuid 2007.aastal oli eesti valgepealiste talledel tõufarmide keskmisena 100 päeva kehamass juba 27,1 kg, mis ületas eesti tumedapealiste lambatõu vastava näitaja (tabel 4). Parimad eesti valgepealiste lammaste tõukarjad tõukarjade hindamistulemuste põhjal kuulusid Jaan Poolile, Ell Sellisele, Jaan Arule, Urmas Aavale, Imme Nearele, Riivo Kurgpõllule, Aavo Armile, Hugo Vainole (tabel 6).

ElaS juhatuses (2000-2003) esindas kitsekasvatajaid Lea Koorem (pildil keskel), kes koos abikaasaga rajas Eestisse ühe suurema kitsefarmi (Tubri kitsefarm)

Kasutatud kirjandus
Kalda H. 2001. Lihalambad Taanist eesti lambatõugude parandamiseks.- Lammas ja Kits, nr. 10, lk. 25-26.
Piirsalu, P., Valdi V. 1995, Lammaste Raamat, ELaS, Tartu, 237 lk.
Piirsalu, P., Lobanov, N. 1997. A comparison of growth and carcass composition of Estonian Blackhead and their crossbred progeny with Oxford Down sire breed. – Proceedings of the 3^rd Baltic Animal Breeding Conference, Riga, 3-4 April, 1997, pp. 93…95.
Piirsalu P. 2000. Eesti tõulammaste aretusprogramm ja geneetiliste parameetrite hindamine. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.14-17.
Piirsalu P. 2000a. Eesti lambatõugude tõuraamatupidamine Eestis. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.23-26
Piirsalu, P. 2002. Lihalambatõugude aretusest Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 4, lk. 10-14.
Piirsalu P. 2003. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja  ühistegelise lammaste tõuaretuse taastamine Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 3, lk. 18-20.
Piirsalu, Peep, 2009. Lambakasvatus.- Raamatus: Eesti Põllumajandus XX sajandil, 3.köide, Ülevaade põllumajandusest siirdeperioodil, Aastad 1990-2008, 1.osa Inimene ja ühiskond, Saku,  lk.774- 784
Zarenz, K., Kaart T. 2000. Importtõugude mõju eesti lambatõugude jõudlusele. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.18-19.