Taasiseseisvumisejärgne lammaste tõuaretus Eestis 1990-2007

Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, dotsent

Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuaretustöö läbiviijaks oli sel perioodil Eesti Lambakasvatajate Selts (ELaS), kelle tööülesanneteks oli jõudluskontrolli korraldamine, tõulammaste ja tõukarjade hindamine, eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuraamatute pidamine, uute parandajatõugude importimine ja levitamine Eestis, ühtse aretusprogrammi rakendamine. Kõrvuti puhasaretusega kasutati eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretuses parandajaid tõugusid, et jõudlusomadusi kiiremini parandada. Eesti tumedapealiste lammaste parandajateks tõugudeks olid sel perioodil oksforddaun, suffolk ja soome maalammas ning eesti valgepealistel lammastel teksel, dala, dorset ja soome maalammas (Piirsalu, 2000).

Jõudluse-ja põlvnemisandmete registreerimiseks lambafarmides anti 1995. aastal välja Lammaste Raamat (Piirsalu, Valdi 1995), mida kasutati järgnevatel aastatel lambakasvatajate poolt pikka aega. Lammaste Raamat  oli mõeldud kasutamiseks lambafarmides jooksvate andmete registreerimiseks vastavalt välja töötatud jõudluskontrolli ja ka lammaste hindamise eeskirjale.

Eesti lammaste tõuraamatuid peeti kuni 1999. aastani kaartidel ning edasi alates 1999.aastast elektroonilise tõuraamatuna andmebaasis OVIS (Piirsalu, 2000. a), mis oli programmeeritud FOX PROW andmebaasis.

Varasemat lammaste jõudluskontrolli süsteemi kaasajastati ELaS poolt edasi ja alates 2004. aastast oli töös veebipõhine lammaste andmebaas Pässu I, mis koondas andmed lammaste jõudluskontrolli ja eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõuraamatu  pidamise kohta.

Loomade näitusel Luige baasis koos 1993. aastal imporditud esimeste tekselitega (paremalt Ü. Pus, T. Hirsnik, P. Piirsalu, L. Kund)

Esimene eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste parandajate tõugude import peale Eesti taasiseseisvumist toimus 1993. aastal, mil imporditi 5 tõujäära Taanist, neist kaks olid  tekseli ja kolm oksforddauni tõugu. Oksforddauni lambaid imporditi veel 1996. a Soomest (Piirsalu, 2000) ning 2000. ja 2002. aastal Taanist (Piirsalu, 2002). Oksforddauni tõug on parandanud eesti tumedapealiste lammaste lihajõudlust (Piirsalu, Lobanov, 1997).

Esimesed dala (tõunimetus praegu norra valge tõug) tõugu lambad imporditi Eestisse 1994. aastal Norrast, 25 utte ja 5 jäära. Alguses kasvatas dala lambaid Tiina Paap Pärnumaal, hiljem veel  Maa-Investeeringute AS. Dala lambaid tunti sel ajal kui  head karjamaakasutajat, suure viljakuse ning hea liha-ja villajõudlusega tõugu. Eestisse imporditud dala uttedelt oli saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dala veresusega ristanditelt 1,84 talle (Zarenz, Kaart, 2000). Eesti tumedapealiste või eesti valgepealiste uttede paaritamisel dala tõugu või soome maalamba jääradega oli võimalik saada suure viljakusega ristanduttesid.  Selliseid pooleverelisi ristanduttesid soovitati paaritada näiteks tekseli või suffolki jääraga, et saada kolme tõu ristandtalled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus (Piirsalu, 2002).

Suurim tõulammaste import toimus 2002. aastal kui Hillar Kalda abiga toodi Eestisse 122 tõulammast

Kõige suurem lihalammaste import toimus 2002. aastal, kui riigi rahalisel toel  osteti 2002. aastal Taanist kokku 122 tõulammast, 16 jäära ja 106 utte (tabel 1; Kalda, 2001; Piirsalu, 2002; Piirsalu, 2009). Imporditi kokku nelja tõugu lambaid, suffolke 5 jäära ja 40 utte, oksforddauni 3 jäära, tekseleid 4 jäära ja 47 utte, dorseteid 4 jäära ja 19 utte. Nende puhtatõuliste kõrge aretusväärtusega lihalammaste baasil sooviti rajada puhtatõuliste lihalammaste (tekseli, suffolki ja dorseti) aretuskarjad, et neid paljundada ja edasi müüa teistesse farmidesse kui kohalike lammaste lihajõudluse parandajaid.

Tabel 1. Taanist Eestisse imporditud tõulambad 2000.- 2002.aastal (Piirsalu, 2002)

Omanik Maa-kond Oksforddaun Suffolk Teksel Dorset
jäär utt jäär utt jäär utt jäär utt
                                              2000. a, kokku 8 lammast
ELaS 1 1
OÜ Tsiruli Võru 3
Atla Mõis OÜ Saare 1
Tiina Paap Pärnu 1
Jaan Lond Põlva 1
                                          2001. a, kokku 27 lammast
Ivo Siska Järva 1* 10 1*
Hugo Vaino* L. Viru 1* 9
Ell Sellis* Põlva 1*
Tiit Kaivo* Harju 1*
Urmas Nõmm* Põlva 1*
Kaido Eigo* Saare 1*
Saaremaa Ökoküla AS Saare 1
                                    2002. a, kokku 122 lammast
Ivo Siska** Järva 1 9 1 19
Hugo Vaino** L. Viru 1 19
Saaremaa Ökoküla AS** Saare 10
Ell Sellis** Põlva 10
Kaido Eigo** Saare 1 9
Tiit Kaivo** Harju 10
Aivar Viitkin Tartu 2 20 1**
Marga Roosi-kasvatus OÜ Jõgeva 3 3 3

*Jäärad  ostetud Eesti Lambakasvatajate Seltsi toetusel
**Lambad soetatud 25% enesefinantseerimisega programmi “Jätkusuutliku lihalambakasvatuse arendamine Eestis” raames

Lisaks nimetatud lambatõugudele toodi sel perioodil ka teisi lambatõugusid.  Nendest arvukamalt 2003. aastal islandi lambaid, kui Osmussaarele rajati perekond Koppelite eestvõtmisel islandi lambafarm Osmussaarele (tabel 2). Toodi ka swifteri ja  gotlandi lambaid ning Ühendkuningriigist swaledale lambaid, muulasid ning sinisepealisi leisteri lambaid (Piirsalu, 2009).

Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste tõulammaste arv ja tõukarjade arv on esitatud tabelis 2 (Piirsalu, 2009). Tõulammaste arv  muutus 1990. aastast 2007. aastani sarnaselt lammaste arvu üldise tendentsiga Eestis. Kui 1990. aastal oli tõumajandeis ligikaudu 6 tuhat tõulammast, siis 1997. aastaks vähenes see vaid 1155-ni. Näiteks 1992.a. tegeleti tõulambakasvatusega kokku 16-s majandis (13-s majandis peeti eesti tumedapealisi lambaid ja vaid kolmes eesti valgepealisi lambaid) ja nendes peeti aasta alguse seisuga 3692 lammast, kelledest aasta lõpuks oli alles 2508 lammast.

Tõukarja hindamise juhendi järgi omistati 1992. aastal aretuskarja nimetus viiele majandile ja viiele talunikule: Karuse kolhoos, Aravete Ühismajand, Muhu kolhoos, Vihula Põllumajandusühistu, Uhtna kolhoos, Uno Türneri talu, Tiiu Mürgi talu, Vello Sooäär, Aire Hallik ja Lembit Laurent. Tõukarja nimetuse said 5 majandit (Läänemaa Sõpruse kolhoos, Ühistu Eeva ja Pere, Abruka PÜ, Lehtse kolhoos, Tsooru kolhoos) ja 5 talunikku (Endel Tamme, Avo Saar Jõgevamaalt, Mai Noorem Tartumaalt, Juhan Uik Valgamaalt, August Kõre Viljandimaalt.

ELaS Lambapäeva pidamise traditsioon Kurgja talumuuseumis sai alguse 1997. aastal, pildil tõulammaste oksjon 1999. aastast

Tõulammaste arvu suurenemine algas 2000. aastast ja 2007. aastal oli Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste tõukarjades jällegi ca 6000 lammast. Kui üheksakümnendate aastate alguses oli eesti valgepealiste lammaste tõukarjasid vähe ja eesti valgepealine lammas oli isegi hävimisohus, siis hilisematel aastatel (alates 2000-ndast aastast) eesti valgepealiste tõulammaste üldarv ja ka tõukarjade arv stabiliseerus ning üksikutel aastatel oli nende arv isegi ületanud eesti tumedapealiste lammaste arvu (tabel 2). Tõufarmide omanike ring vahetus taasiseseisvumisaastate järel peaaegu 100 protsendiliselt. Vaid mõned üksikud tõulambakasvatajad suutsid lambapidamise säilitada. Üheks selliseks positiivseks näiteks oli Hallikute pere Läänemaal, kus eesti tumedapealiste lammaste tõufarmi pidas legendaarne Kalju Hallik koos oma poja Peep Hallikuga (tabel 5).

Tabel 2. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste tõulammaste ja tõukarjade arv Eestis 1990-2007

 

Aasta

Tõu-lambaid kokku Farme kokku ET
farme
EV
farme
ET farmides lambaid EV farmides lambaid
n % n %
1990 6011 4402 73 1609 27
1996 1309 38 29 9 973 74 336 26
1997 1155 29 19 10 873 76 282 24
1998 1420 31 16 15 862 61 558 39
1999 1771 41 22 19 1020 58 751 42
2000 1578 39 21 18 778 49 800 51
2001 1691 38 19 19 705 42 986 58
2002 2934 46 26 20 1731 59 1203 41
2003 3689* 46 23 22 1915 52 1669 45
2004 4045 48 24 24 1937 78 2107 52
2005 5714 45 26 19 2571 45 3141 55
2006 5420 43 25 18 2873 53 2547 47
2007 6517 44 24 20 3611 55 2906 45

* sh 105 islandi lammast

Ajavahemikul 2002.- 2007 kasvas jõudluskontrollis osalevate lammaste ja ka tõuraamatusse kantud lammaste arv. Näiteks 2002. aastal oli tõuraamatus 952 lammast, aga 2006. ja 2007.aastal juba vastavalt 3109 ja 3652 tõulammast.

Jõudluskontrolli läbiviimise iseloom muutus (Piirsalu, 2009) ja seepärast uttede ja jäärade kehamassi ja villatoodangu näitajad on esitatud varasemate aastate kohta (tabel 3). Alates 2002. aastast on täiskasvanud looma kehamassi ja villatoodangu registreerimisest loobutud (tabel 4).

Tabel 3. Eesti tumedapealiste ja eesti valgepealiste lammaste aretus-ja tõukarjade jõudlusnäitajad (1997.–2001. a keskmine)

Näitaja ET EV
Kehamass, kg jääradel 94 88,4
                       uttedel 76,3 67,3
Villatoodang, kg uttedel 3,7 3,0
                            talledel 1,45 1,3
Tallede kehamass 100 päevaselt 25,8 24,2
Ööpäevane massi-iive sünnist 100 päevani 213 204
Sündinud tallesid 100 poeginud ute kohta 153 157

Tabel 4. Lammaste jõudluskontrolliandmed tõugude kaupa 2007. a.

Näitaja Ühik ET EV
Uttede tiinestumine % 89,9 92,2
Viljakus talle/utt 1,51 1,60
Talle 100 p kehamass kg 25,3 27,1
       üksiktall kg 27,7 28,8
       kaksiktall kg 24,2 26,4
       kolmiktall kg 22,6 24,6
       neliktall kg 25,4

Lambapäeva traditsiooniks sai Kaunima Ute konkurss, paremalt 2000. aasta võitjad T. Kaivo, R. Jõgiste, K. Zarenz (Ahlskog), päevajuht Ungru Lõng omanik K. Tõnisma

Selle perioodi jõudluskontrolliandmete põhjal võis öelda, et eesti tumedapealine lambatõug oli varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadi valget, poolpeenvilla (keskmine peenus uuringute põhjal ca 35 µm). Täiskasvanud eesti tumedapealist tõugu lambad oli üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealist tõugu eakaaslased, kuid olid viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaalusid ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,5-1,6 talle poeginud ute kohta. Mõnedes eesti tumedapealiste lammaste tõufarmides oli uttede viljakus väga kõrge (tabel 5, Piirsalu, 2009), kus uttedelt saadi keskmiselt isegi üle 2 talle poeginud ute kohta (Jüri Patune, Lenne Kaivo farmides). Tallede korrigeeritud kehamass 100 päeva vanuselt oli kõikide tõukarjade keskmisena ligikaudu 25 kg. Parimad eesti tumedapealiste lammaste tõukarjad kuulusid tõukarjade hindamise järgi Lenne Kaivole, Ivo Kruusenbergile, Jüri Patusele, Lilien Veskele, Avo Melgile, Leonid Kirsile.

Tabel 5. Eesti tumedapealiste lammaste tõufarmide jõudluskontrolli tulemused 2005. aastal

Omanik Põhi-
kari
Uted Tiines-
tumise %
Sündinud tallesid Kesk-
mine viljakus
100 päeva keha-
mass (korri-
geeritud
Öö-
päevane juurde-
kasv, g
1.12.05 paari-tatud poegis sh elusalt
1. Alo Sinimäe ET 86+2 73 67 91,8 106 99 1,58 26,7 232
2. Ants Kuks ET 125+10 93 86 92,5 132 115 1,53 26,2 223
3. Ants Schmidt ET 182+2 166 161 97,0 250 239 1,55 22,8 189
4. AS Saaremaa Ökoküla ET 355+5 192 165 85,9 268 224 1,62 23,4 181
5. Avo Melk ET 44+1 37 37 100,0 48 46 1,30 28,8 243
6. Eleri Visnapuu ET 21+1 12 12 100,0 17 16 1,42 19,9 163
7. Helga Lellsaar ET 20+1 14 7 50,0 12 12 1,71 26,2 212
8. Ivo Kruusenberg ET 11+1 9 9 100,0 14 13 1,56 29,0 255
9. Jaan Veski ET 28+2 18 13 72,2 25 21 1,92 30,7 276
10. Jüri Patune ET, EV 76+2 52 51 98,1 102 102 2,00 28,4 243
11. Jüri Pärnat ET 79+2 50 45 90,0 73 61 1,62 22,3 185
12. Lembit Laurent ET 18+1 14 11 78,6 17 17 1,55 * *
13. Lenne Kaivo ET 68+2 41 41 100,0 84 79 2,05 25,6 209
14. Leonid Kirss ET 200+2 160 160 100,0 262 252 1,64 21,1 171
15. Lilien Veske ET, EV 91+10 85 83 97,6 130 128 1,57 25,7 217
16. Margus Liiv ET 33+4 24 24 100,0 36 36 1,50 19,3 154
17. Peep Hallik ET 105+4 136 125 91,9 187 183 1,50 35,0 310
18. Tiiu Mürk ET 20+0 14 12 85,7 19 17 1,58 35,0 315
19. Urmas Nõmm ET 127+4 103 103 × 161 161 1,56 29,8 263
20. Vahur Agar ET 40+2 22 22 100,0 37 29 1,68 23,3 192
21. Väino Veersalu ET 49+1 45 40 88,9 61 54 1,53 27,5 231
22. Ester Viinalass ET 21+0 alustas jõudluskontrolliga 2005. a II poolel
23. Laire Käis ET 62+7 50 31 62,0 35 29 1,13 24,7 211
24. Lammas ja Puu OÜ ET 85+2 21 20 95,2 33 28 1,65 29,1 258
25. Liina Molodõk ET 6+1 5 2 40,0 2 2 1,00 22,5 224
26. Linnuriik OÜ ET 66+4 18 15 83,3 23 23 1,53 24,0 202
27. Taivo Tamm ET 61+1 19 17 89,5 22 21 1,29 26,0 218
Kokku/keskmine ET 2079+74 57 1359 87,6 2156 2007 1,59 25,1 223

× – andmed ebatäpsed
* – andmed laekumata

Tabel 6. Eesti valgepealiste lammaste tõufarmide  jõudluskontrolli tulemused 2005. aastal

Omanik Põhi-
kari
Uted Tiines-
tumise %
Sündinud tallesid Kesk-
mine viljakus
Keha-
mass 100 p korri-
geeritud
Öö-
päevane juurde-
kasv, g
1.12.05 paari-tatud poegis sh elusalt
1. Aavo Arm EV 307+19 215 202 94 401 381 1,99 28,1 246
2. Atla Mõis OÜ EV 190+4 173 149 86,1 241 214 1,62 20,1 167
3. Ell Sellis EV 55+8 58 58 100,0 104 101 1,79 25,2 212
4. Eve Puustusmaa EV 18+1 11 11 100,0 14 13 1,27 30,9 275
5. Hugo Vaino EV 77+6 35 31 88,6 49 41 1,58 30,5 262
6. Imme Neare EV 76+2 42 42 100,0 78 69 1,86 26,0 225
7. Ivari Padar EV * 13 13 × 17 17 1,31 12,8 93
8. Jaan Aru EV 81+3 70 67 95,7 99 96 1,48 27,2 220
9. Jaan Pool EV 25+1 21 21 100,0 38 32 1,81 27,9 238
10. Kaire Veskilt EV 53+1 36 34 94,4 51 50 1,50 27,8 245
11. Kaja Aadusoo EV 35+1 29 28 96,6 38 35 1,36 26,2 213
12. Kalle Maijo EV 35+1 29 27 93,1 38 33 1,41 20,1 164
13. Katrin Kask EV 27+1 83 77 92,8 136 128 1,77 21,6 201
14. Maa-Investeeringute AS EV 157+2 110 110 × 138 138 1,25 * *
15. Nils Niitra EV 36+1 18 18 100,0 32 32 1,78 25,7 223
16. OÜ Muks EV 79+2 22 22 100,0 33 30 1,50 * *
17. Riivo Kurgpõld EV 85+1 83 83 100,0 130 130 1,57 28,5 251
18. Urmas Aava EV 72+4 5 5 100,0 10 10 2,00 * *
19. Salli Järve EV 28+2 13 7 53,8 14 13 2,00 24,9 217
20. Alamõisa Farm OÜ EVET 49+1 alustas jõudluskontrolliga 2005. a II poolel
21. Liidia Kängsepp EV 35+1 alustas jõudluskontrolliga 2005. a II poolel
22. Hortense OÜ EV 47+1 alustas jõudluskontrolliga 2005. a II poolel
Kokku/keskmine EV 1567+63 56 1005 93,8 1661 1563 1,65 25,6 216

× – andmed ebatäpsed
* – andmed laekumata

Eesti valgepealised lambad olid täiskasvanutena väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted olid suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet oli kõrgem kui eesti tumedapealistel lammastel. Eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade 1997–2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg. Uttede viljakus oli eesti valgepealistel uttedel kõrgem, sest 100 poeginud ute kohta andsid nad võrreldes eesti tumedapealiste uttedega enamasti kuni 10 enamtalle. Tallede kasvukiiruse osas olid eesti valgepealised talled samaväärsed eesti tumedapealiste eakaaslastega, kui nende kehamass 100 päeva vanuses oli ca 25-27 kg. Kuid 2007.aastal oli eesti valgepealiste talledel tõufarmide keskmisena 100 päeva kehamass juba 27,1 kg, mis ületas eesti tumedapealiste lambatõu vastava näitaja (tabel 4). Parimad eesti valgepealiste lammaste tõukarjad tõukarjade hindamistulemuste põhjal kuulusid Jaan Poolile, Ell Sellisele, Jaan Arule, Urmas Aavale, Imme Nearele, Riivo Kurgpõllule, Aavo Armile, Hugo Vainole (tabel 6).

ElaS juhatuses (2000-2003) esindas kitsekasvatajaid Lea Koorem (pildil keskel), kes koos abikaasaga rajas Eestisse ühe suurema kitsefarmi (Tubri kitsefarm)

Kasutatud kirjandus
Kalda H. 2001. Lihalambad Taanist eesti lambatõugude parandamiseks.- Lammas ja Kits, nr. 10, lk. 25-26.
Piirsalu, P., Valdi V. 1995, Lammaste Raamat, ELaS, Tartu, 237 lk.
Piirsalu, P., Lobanov, N. 1997. A comparison of growth and carcass composition of Estonian Blackhead and their crossbred progeny with Oxford Down sire breed. – Proceedings of the 3rd Baltic Animal Breeding Conference, Riga, 3-4 April, 1997, pp. 93…95.
Piirsalu P. 2000. Eesti tõulammaste aretusprogramm ja geneetiliste parameetrite hindamine. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.14-17.
Piirsalu P. 2000a. Eesti lambatõugude tõuraamatupidamine Eestis. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.23-26
Piirsalu, P. 2002. Lihalambatõugude aretusest Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 4, lk. 10-14.
Piirsalu P. 2003. Eesti Lambakasvatajate Seltsi ja  ühistegelise lammaste tõuaretuse taastamine Eestis. – Tõuloomakasvatus, nr. 3, lk. 18-20.
Piirsalu, Peep, 2009. Lambakasvatus.- Raamatus: Eesti Põllumajandus XX sajandil, 3.köide, Ülevaade põllumajandusest siirdeperioodil, Aastad 1990-2008, 1.osa Inimene ja ühiskond, Saku,  lk.774- 784
Zarenz, K., Kaart T. 2000. Importtõugude mõju eesti lambatõugude jõudlusele. – Lammas ja Kits, nr. 9, lk.18-19.