Raudkärbes – kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas temast vabaneda

Katrin Tähepõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Üldiseloomustus

Lamba raudkärbes (Melophagus ovinus) on punakaspruunikas lähedalt vaadates karvane kärbseline, kes ehk esmapilgul sarnaneb oma lameda keha tõttu pigem suurele puugile või põdrakärbsele. Raudkärbsed on tiibadeta ca 4-7 mm pikad pisikese pea ja suure kehaga kärbselised. Kui pidada kitsi ja lambaid koos, siis võib raudkärbes ka kitsi nakatada.

Raudkärbes. Foto: www.flickr.com/photos/hardworkinghippy

Täiskasvanud raudkärbes toitub lamba verest üks kord päevas, toitumine kestab 5-10 minutit läbi naha suuremate veresoonte kaudu. Emane raudkärbes elab ca 4-5 kuud, isane 2-4 kuud, oma eluaja jooksul toodab emane raudkärbes ca 15 järglast.

Emane raudkärbes kasvatab vastset oma emakas ca 7-8 päeva, enne, kui täielikult välja arenenud vastne väljutatakse ja kinnitatakse lamba villakusse. 12 tunni järel valmib kookon, millest ca 22 päeva järel väljub noor raudkärbes. Noor kärbes muutub paaritusvõimeliseks paari päeva jooksul.

Raudkärbes levib vaid otsekontakti teel, st ei lenda metsast kohale vms (nagu eelpool mainitud, tal pole tiibu, et lennata). Selleks on vajalik lammaste omavaheline kontakt. Eriti hästi levib raudkärbes utelt tallele, kuna nende vahel on palju füüsilist kontakti. Kontakt keskkonna, villa või aluspanuga, kus on olnud just raudkärbsega loomi, võib ka olla nakatumisviisiks. Täiskasvanud raudkärbes suudab ilma peremeheta keskkonnas hakkama saada kuni 3 nädalat. Raudkärbseid on rohkem laudaperioodil, kui loomad on tihedamalt koos, lisaks on tol ajal loomade villak pikem ning seetõttu temperatuur villa sees ühtlasem ning niiskust rohkem, mis raudkärbsele väga sobib.

Mõju loomale

Raudkärbes elab põhiliselt lamba õlgadel, kaelal ja kõhupiirkonnas. Tema hammustus on loomale väga ebamugav. Kui nakatuvus on suur, siis võib loomal tekkida villatuid alasid ning võivad tekkida teisased nahapõletikud (kuna nahk on ärritunud ja katki, siis saavad seal ka nt bakterid mõnusalt arenema hakata ja põletikku tekitada). Kuna loom tunneb ka kärbeste liikumist oma kehal, siis on ta pidevalt häiritud olekus.

Kuna raudkärbse hammustuse ümber tekib ärritunud allergilise reaktsiooniga ala (hammustuskoht läheb punakaks, turse), siis loomalt nahka võttes on ka naha kvaliteet kehvem. Hammustuskohatades tuleb vill nahalt maha ning nahal võivad tunda olla mügarad ka pärast parkimist. Samuti langeb kärbse väljaheidete tõttu villa kvaliteet (vill on kohati määrdunud, ebaühtlase kvaliteediga).

Kui loom on tugevalt raudkäbsega nakatunud, siis hakkab ta kaotama kaalu ja tema piimakus langeb. Tugeva nakkuse korral võib loom ka aneemiliseks muutuda (kuna raudkärbes toitub verest, siis tugeva nakkuse korral võivad nad nii palju verd tarbida, et loomal tekib punaste vereliblede puudus). Talled ei võta enam kaalus juurde ja võivad kaalus ka hoopis kaotama hakata. Tugeva nakkuse korral võib tall ka surra.

USA-s arvatakse, et aegajalt on lammaste suremised karjamaal selilijäämise tõttu seotud raudkärbsega – loom üritab ennast sügada visates pikali ja proovides püherdada, sel hetkel võib lammas selja peale jääda ja kui seda kiiresti ei märka, siis surra (vatsas koguneb gaas, mida on raske väljutada selili olekus ning lõpuks siseorganite surve diafragmale ja kopsudele kujuneb nii suureks, et loom ei suuda enam hingata ja lämbub).

Kontroll – vabanemine

Väga palju aitab leviku vähendamiseks uttede pügamine enne poegimisaja algust. Raudkärbse populatsioon väheneb tänu sellele ca 75%. Lisaks võib samal ajal kasutada ka raudkärbse vastaseid preparaate. Selles osas tuleb konsulteerida karja teenindava loomaarstiga.

Eesti tingimustes on raudkärbsest võimalik kõige lihtsamini ilmselt vabaneda, kui pügamine, ravimi manustamine ja loomade karjamaale või uuele alale (näiteks laudas) ajastada samale ajale. Loomadelt pügatud vill tuleks kindlasti lauda alt ära viia või eraldada kuskile, kus loomi läheduses ei ole. Tark oleks ka loomi samale alale, kus nad terve talv elanud on või kus toimus pügamine, paar nädalat mitte lasta. Töötlust ravimiga tuleks korrata ca 3-4 nädalat pärast esimest ravi, kuna enamus Eestis kättesaadavad preparaadid mõjuvad ainult täiskasvanud isendile ja vastsetele mitte. Seetõttu oleks vajalik kordus hetkel, kui viimased vastsed on täiskasvanud kärbseks arenenud.

Kindlasti aga tuleks kontrollida sisseostetud loomi enne oma karja laskmist. Tuleks rakendada karantiini ning selle käigus loomi kontrollida ja ka profülaktika mõttes kasutada ravimeid, mis peaksid raudkärbsele mõjuma. Ennetus on alati lihtsam, kui ravi!

Kaunist suve soovides,
Katrin Tähepõld, MES lambakasvatuskonsulent, veterinaararst

Kasutatud materjalid:
https://livestockvetento.tamu.edu/insectspests/sheep-keds/
https://www.msdvetmanual.com/integumentary-system/flies/sheep-keds
https://parasitipedia.net/index.php?option=com_content&view=article&id=2657&Itemid=3032
Veterinary Parasitology Volume 130, Issues 1–2, 10 June 2005, Pages 141-155,  “A review of Melophagus ovinus (L.), the sheep ked” Richard W.Small

Artikli valmimist toetas: