Solaardermatiit ehk katkine pea – suvise aja ja suguloomavaliku probleem

Liilia Tali, MES lambakasvatuskonsulent

Paljud lambakarjad on suvel hädas katkiste ja nn “kärnas” peadega. Tegu on piinava tervisehädaga, mis häirib loomi just karjamaaperioodil. Kõrvade ja silmade ümbrus, sarvekohad, vahel ka nina on karvavabad ja katki. Lihtsamal juhul on peapiirkonnas
ainut kärnad ja villid, raskemal juhul suured veritsevad haavandid. Probleem püsib, kuni päike on intensiivne ja putukad aktiivsed. Ärritajate kadudes — enamasti alles sügisel — armistuvad haavad kiiresti, aga uuel kevadel algab kõik jälle otsast peale.

Foto: M. Ignatjeva

Katkiste peadega loomad ei taha olla lagedal ja hoiavad terve päeva varju, et pääseda haavu pidevalt ärritavate putukate käest. Koos haigete emadega püsivad siis võsas või laudas ka talled ega lähe sööma. Emal on vähem piima ja talled ei saa ka karjamaarohtu piisavalt. Tabandunud uted on suve lõpul kõhnad ja tiinestuvad halvemini, talled ei kosu. Seega kaasuvad nii otsesed kui kaudsed kahjud.

Kärnased kõrvad võivad viidata dermatiidile. Foto: M.Ignatjeva

Põhjusi on otsitud nahalestadest, allergiatest ja nakkushaigustest, aga enamasti on genees üsna lihtne — kombinatsioon villavabast peast, päikesetundlikust nahast ja ärritavatest putukatest. Solaardermatiiti defineeritaksegi kui naha ägedat või kroonilist põletikureaktsiooni päikesevalgusele. Putukad aitavad kaasa, et haavad suve lõpuni püsiksid. Sügisel need küll paranevad, aga armistunud kohtadele ei kasva enam normaalset karvastikku ja seda hullem on järgmisel kevadel, kui karvavaba ala on mullusest suurem. Aastaid solaardermatiidi all kannatanud lammastel on “kortsu tõmbunud” st sidekoestunud kõrvad ja armidest paakunud nägu. Vahel on karvavabad alad ja raskesti paranevad haavad ka seljal, kuhu loom kärbseid peletama ei ulatu. Ka seal muutuvad talvel armistunud laigud suve saabudes jälle haavadeks.

Kuna päikese ja putukate suhtes on meil raske midagi ette võtta, siis saame alustada oma põhikarjavalikust kui peamisest põhjusest. Solaardermatiit on nimelt tugevalt päriliku eelsoodumusega haigus.

Katkise peaga ute või jäära järglased võivad juba esimesest suvest alates olla samuti katkise peaga. Ei maksa armistunud peaga looma ostes või juurdekasvuks valides ennast petta mõttega, et ega see järgmises põlves edasi lähe — läheb küll. Sarnaseid arme võib mõnel juhul tekitada orf või jäärade omavahelised poksimised, aga üldiselt on solaardermatiidi jäljed selgelt äratuntavad.

Enamasti on dermatiidiga probleeme villavaba peaga tõugu lammastel. Foto: L.Tali

Katkiste peadega on rohkem hädas valgepealised lambad, kelle nahk on vähem pigmenteerunud ja seetõttu päikese suhtes tundlikum. Siiski on suvel katki ka paljude tumedapealiste lammaste pead ja enamasti on probleemid just “palja” ehk villavaba peaga tõugudel. Villaga kaetud pea tagab rahulikuma karjamaasuve.

Kuna me kõik siiski ei taha oma lammaste päid villaseks aretada või ainult villase peaga tõugusid pidadagi, siis jääb üle valida vastupidavamaid loomi oma karja sees ja oma tõu piires. Kaugeltki mitte kõik villavabad pead ei ole suvel katki, korralik karvastik pea piirkonnas on nahale päikese eest piisav kaitse.

Juba tallede ja noorlammaste puhul on näha, kellel on silmade ja suu ümbrus paljam ja roosam või pea õhema karvkattega. Vahel on kuklal ainult õhuke ude, millest nahk läbi kumab või sarvekohtade ümbrus sünnist saadik paljam — sellistel loomadel ongi suurem tõenäosus suvel hätta jääda. Muidugi tuleb tõsiselt otsa vaadata tallede emadele-isadele ja lugeda, mis karjaraamat kirjutab. Kui mitu suve järjest on kirjas — pea katki — siis ei tasu kauem piinata looma ennast ega jätta karja tema järglasi, kellel kukal paljavõitu. Eriti peavad loomi valima need, kelle karjamaad on märgade putukarohkete alade naabruses metsaga piiratud aladel, kus õhk ei liigu. Seal püsib loomade nahk niiskem ja on väga palju abivalmis putukaid. Tuulele avatud kõrgematel aladel, rannakarjamaadel ja lagedatel laidudel on probleeme solaardermatiidiga vähe.

Importloomade hulgas võib olla suurema solaardermatiidi soodumusega loomi juhul, kui nad tulevad laudaspeetavatest karjadest. Sel juhul probleem kodus ei ilmne ja sellega ka aretuses ei tegeleta. Eestimaised lambad on suvel siiski karjamaal ja peavad olema valitud meie tingimusi arvestades.

Kitsedel on pea enamasti korralikult karvadega kaetud ja suviseid nahamuresid vähem. Küll aga on vahel probleeme villakitsedel, kellel karva asemel pea piirkonnas peenem villaude.

On ka võimalus, et nahareaktsiooni põhjustavad karjamaal leiduvad taimed, mida loom sööb või mille sees liigub. Taimedes leiduvad valgustundlikud ained põhjustavad looma organismi jõudes päikese toimel nahareaktsiooni. Sellisel juhul on tegu fotosensitiivsusega. Konkreetseid taimi välja tuua ei saa, küll aga on erinevatel andmetel ohtlikumad kiirekasvulised ädalakarjamaad või kergelt mürgised taimed. Tegu on lammaste puhul väheuuritud teemaga, aga iga lambakasvataja saab ise jälgida ja märkmeid teha erinevates koplites ilmnenud terviserikete kohta ja uurida seal kasvavaid taimi.

Nagu ülaltoodust nähtub, ei saa solaardermatiiti välja ravida, võimalik on ainult õigete valikutega ära hoida. Kui lambal siiski juba pea katki, peab looma aitama tema haigusnähtusid leevendades. Väga tõsiste nahahaavadega loomad tuleb lauta tuua, et vigastused saaksid paranema hakata. Oma arsti käest võiks küsida antibiootikumi sisaldavat spreid, millega haavu töödelda. Edukalt kasutatakse ka tõrvasalve, mis tekitavad kaitsva kihi haavale. Suve teisel poolel peab olema tähelepanelik, et kärbsed haavu täis ei muneks. Vakladega haavu peab uhtuma voolava veega, villa ümbert ära pügama ja süstima lambale ussirohtu, mis mõjuks ka lülijalgsete vastsetele.

Dermatiiti ei saa välja ravida, looma kannatusi saab vaid leevendada. Foto: M.Ignatjeva

Kogu selle suure töö vältimiseks ja loomade kannatuste vähendamiseks peame eelkõige panustama vastupidavate põhikarjaloomade valikusse.

Artikli valmimist toetas: